A Travellerspoint blog

Shutter island

To live as a monster or to die as a good man?

sunny 30 °C

Mida rohkem millestki teada, seda kergem olla vait olla. Või siis kui üldse midagi ei tea. Seetõttu ma juba pikemat aega nii vait ja vagusi olengi. Mitte laiskusest, eksole?

Hüva, jutt jäi pooleli sinnamaale, et sõitsin lennukiga Kuala Lumpurisse. KL on siis linn, kuhu mul on määratud korduvalt ja korduvalt sattuda ning mis minus erilist vaimustust ei tekita. Kõik kohad on täis kollaste kiivritega ehitajaid, linn on üks suur segu autoteedest ja ehitustõketest. Inimene tunneb end seal hästi ainult kas majaseinte või auto/rongiuste vahel.

Leidsin sedakorda ühe lipuplatsi kus väidetavalt britid 60ndal võimu kohalikele üle andsid.

Malaisia_027.jpg

Malaisia_028.jpg

Peale seda tekkis soov end hästi tunda, mistap rihtisin end jälle KLi ühte tuntumasse kaubanduskeskusesse KLCC Suria. Seesama noh kus need Petronase tornidki on. Kui kõik need hulgalised kauplused kõrvale jätta, mis enamasti ülehinnatud ja ülereklaamitud kaupa müütavad, siis on seal veel päris mõnus jahe foodcourt (kus tagasiteel sai koos Marisega vahelduseks odavat sushit maitstud), fotogalerii ja kobarkino. Et fotogaleriis oli parajasti kahe näituse vaheline aeg, polnud raske kino kasuks otsustada. Ning lõppeks, ma pole juba kuid kinos käinud, miks ka mitte.

Valisin ainsa pealtnäha normaalse filmi, pealtnäha Shining'u laadi õuduka, mis aga tegelikkuses osutus parajalt mõtteainet pakkuvaks tükiks. Scorsese „Shutter island“. Kes näinud see näinud. Praegu linki lisades muide märkasin, et Imdb järgi mahub film lausa aegade Top 250 sisse.

Mulle läks selle filmi temaatika korda. Asjad, mis kõrvalt või teisi vaadates tunduvad nii selged, muutuvad palju ähmasemaks ja hallimaks, kui oled nendega seotud ja tead neist ehk ka rohkem. Kriitika kohta käib see veel topelt. Niivõrd loomulik on näha end õigena. Või on see hoopis vastupidi, enda puudulikkuse ja valestitegemiste tunnistamine kahjustaks minapilti rohkem kui suudame taluda? Kui tegelikkus purustab meie illusiooni välismaailma või teiste inimeste osas, oleme pettunud ning sunnitud oma arvamust korrigeerima. Näeme maailma kirjusust, inimeste mitmekülgsust või muutlikkust ning õpime. Kuid enda, ma kahtlustan, elame pea kõik veidi illusoorses, paremas maailmas kui ilustamata tegelikkus, loomulikult seda endale teadvustamata.

Aga tagasi Malaisiasse. Kuala Lumpurist vedas mind ööbuss Malaisia idarannikule Kuala Besutisse, kust stardivad kiirpaadid Perhentiani saartele. Ja nii ma kell 9 hommikul läbi põlvini vee kahlates sellele väiksemale, päkkpäkkerite saarele saabusin..

Haa, ka siit ei ole mul teile ühtki vaatamisväärset pilti, kuigi mitte nii tahtlikult kui tookord Koh Lipel. Juhtus lihtsalt nii, ja nüüd ei jäägi teil muud üle kui ainult uskuda, et 77 äsjasündinut kilpkonnapoega, kes peost banaani näksavad ja väikses basseinis ringi sulberdavad, on ikka niii nunnud kui midagi üldse nunnu saab olla! Neli päeva läks lennates, päikest, saart, eesti keelt, ühe plätu vahetusseminekut härra tundmatuga - no on pätt, sest see ei saanud ju minu süü olla - ning loomulikult ka veealust maailma nautides. Mõtle, lähed snorgeldama ning avastad juba meetrises vees, et peale sinu ujub seal trobikond poolemeetrisi haipoegi ringi :) Ainult monitor lizardeid ma ei nautinud. Nad on sama jõledad (ja osad pea sama suured!) kui Komodo draakonid. Aga üldiselt käisid nad oma rada ning sahistasid peamiselt teeäärsetes põõsastes. Selline on Pulau Perhentian Kecil ehk tõlkes Väike Peatuspaiga Saar. Kes sinnakanti satub, võib seal julgelt mõned päevad varbaid leotada. Mõnus.

No ja hetkel olen tagasi Balil, kuigi mitte vist kauaks, sest see paganama saatkond Kuala Lumpuris andis mulle teksadest ja kingadest hoolimata kõigest ühekuulise viisa. Indoneesia bürokraatia ei ole just maailma parimate killast. Ma ei ole siin suurt fotokaga ringi vehkinud, aga illustratsiooniks olgu üks vaade mu bungalow ukse kõrvalt (enamasti küll ei muud kui hunnik pilvi):

large_Malaisia_018.jpg
Agungi tulemägi, viimati pildus kive 1963ndal.

Muide, täna on Eestis tähtis päev, selgub euro tulek. Siin on ka tähtis päev, Gulangan tseremoonia päev. Kohalike surnud esivanemad ning üks tähtsamat sorti jumal tulevda maad külastama, hea võitu kurja üle tähistama. Kogu Bali valmistas eile ohvrikingitusi ning palvetab täna pool päeva templites. Minu jaoks hea päev rannikut mööda Amlapurasse sõitmiseks ja vaadete nautimiseks, teed peaks tühjad olema. Roller, millega ma siin vahepeal pisikese kõksu tegin, ootabki juba, millal saab mulle rohkem kasulik olla kui 200m kaugusele kohalikku poodi sõitmisel.

Posted by Alar 20:00 Archived in Malaysia

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint