A Travellerspoint blog

Rinjani!

semi-overcast 14 °C

Mõte Rinjani vallutamine teoks teha tuli mul siis, kui Indoneesia immigratsioonibürokraatid teatasid, et viisapikenduse kättesaamiseks kulub vähemalt 11 päeva (pluss 2 kohaletulekut). Ja seda hoolimata sellest, et olin suutnud neile esitada kõiki nõutavad dokumendid, muuhulgas kohaliku Bali sponsori ID kaardi koopia, sellesama kohaliku balilase poolt üle ametliku dokumendi staatust tõendava margi allkirjastatud garantiikirja ning indoneesiakeelse küllakutse, rääkimata väljalennupileti koopiast või juba passis oleva viisa koopiast. Minu lihtne turistiviisa, mille ma lolli peaga Kuala Lumpurist omale võtsin (lolli peaga, sest sain ainult 30 päeva), muutub pikenedes justkui nõiaväel sosial budaya viisaks ühes kogu selle jamaga. Oleks mul visa on arrival, pikendataks mu viisa teiseks kuuks ilma igasuguste garantiikirjadeta. Ja mispoolest saatkonna väljastatud turistiviisa halvem on kui lennujaamas käigu pealt ostetud? Uhh..

Hüva, hulk sekendamist paberitega ja vähemalt 11 päeva ootamist, sest ametnikel on tööd väga palju ning vahepeal tulevad kaks reedet järjest pühad ning kõik ametiasutused puhkavad usinasti. Puhkus.. Rinjani! Kõrgem veel kui Bali kõrgeim vulkaan Agung, mis mul Tulambenis olles pidevalt silma all oli. Ühesõnaga mis muud kui jälle suund Lomboki poole. Tee juba korra juba käidud ja teada. Vähemalt nii ma arvasin. Aga eks inimene arvab tihtilugu igasugu asju..

Esimene, küll veidi oodatud üllatus tabas mind Padang-Pai sadamas, kus lahked politseihärrad kõik motoriseeritud turistid kinni peavad ning rolleridokumente kontrollivad. No kui jumal pole mulle rahvusvahelist juhiluba andnud, vaid on piirdunud üksnes sellisega, mis kehtib terves Euroopa Liidus, mis siis saab? Sedakorda ei saanud muud, kui et 20000 ruupiat rändas härra mütsi alla ütleme... jootrahaks, ja tee laevale oli valla. Laeva peal osutusin ma ootamatult popiks poisiks ning nelja tundi ja mitu pildiseeriat hiljem laevalt maha veeredes kutsuti mind lausa kahele poole külla. No miks ka mitte, aega mul on, mõtlesin ma oma motorolleriga Gusmankile järgnedes.

Mataram. Õhtu bali kodus keset muslimilinna. Toad on suured, suhteliselt vähemöbleeritud, põrandad kahhelkividega kaetud, maja üks sein on midagi kaljulaadset, kust niriseb vett basseini. Avatud köögis on aukohal riisiaurutamise masin (on sel ka parem nimi?). Kohalikud söövad õhtust sõrmedega, mulle leiti samas ka kahvel ja lusikas. Õdesid-vendasid-onusid käis mind uudistamas ja oma kehva inglise keelt katsetamas rohkem kui ma meelde suutsin jätta. No eks neil oli ekstra põhjus mind kaeda, mida mina naiivitar kohe ära ei tabanud. Gusmank, muusikaõpetaja Denpasaris ja võistlusvideote pealt vaadates üldse mitte halb bali tantsu koreograaf, oli armastuseasjades nimelt tavapärasest erineva huviga. Ning õhtu kulgedes sai see mullegi oi kui selgeks. Üsna keeruline oli seejärel omakorda talle viisakalt selgeks teha, et ma ikka kohe tõesti poistest ei huvitu ning kohe tõesti ei taha temaga magada ja parem kui ta ei üritaks mind igal võimalusel paitada ja kallistada.

large_PICT0454.jpg

PICT0489-1.jpg

Osalemine Bali templiskäikudes Mataramis ning seejärel külas. Külaelu, see on tudiva vastsündinu ülevaatamine, teise hordi onude-vendade-õdedega tutvumine, kohaliku palmiveini limpsimine, kitarri saatel claptoni ja biitlite lugude laulmine, nescafe ja kukevõitlus – seda viimast vaadates jäin seekord mõtlema, et kui sarnane on see inimeste vaheliste konfliktidega, puhkevad eimillestki ning lahenedes on mõlemad kaotajad.

large_Rinjani_055.jpg

large_PICT0538.jpg
Hetke pärast on mõlemad surnud, võitja (must) marsib enne ümberkukkumist veel paarkümmend sekundit uhkelt ringi.

Aga tagasi Rinjani juurde. Külast naastes jätsin Mataramis pererahvaga kenasti hüvasti ning järgmine stopp oli Senggigi, kus Rinjani Trekking Club oli peale lühikest kauplemist nõus mind 1,1 miljoni ruupia (umbes 1500 krooni) eest kolmeks päevaks oma hoole alla võtma ja suurepärase treki organiseerima. 1,1 miljonit oli hind, mis just retkelt naasnud hollandi paar oli maksnud. Nemad olid kaksi ja mina olin üksi, kuid maksimalistina tundsin sellegipoolest, et vähemalt sada tuhat jäi lauale. Eks pakutud mulle sedasama trekki kuu aja eest 950 tuhande eest? Aga kui juba maksid, siis ole rahul ja ära hiljem nurise. Reaalsuses tähendas see, et giid pani mulle järgnevatel päevadel korduvalt südamele, et ma teistele ei mainiks, kui vähe ma maksin, eriti veel teiste firmade kundedele, kes võivad väga pahaseks saada, taibates, et ca 2,0 miljonit ei olegi tipphooaja eelne superhind. Ja siis on kõigil tuju rikutud. Ignorance is bless, nagu Matrixis öeldi.

Rinjani vallutamine algas suurepäraselt. Takso korjas mind kell viis hommikul pimedas Senggigis peale ning sõit läks Senaru poole, mis on üks kahest peamisest stardipunktist Rinjani põhjanõlval. Kui päike välja ilmus, tegin silmad lahti ja olingi kohal. Pannkook ja kohvi ning seejärel kolisime koos matkakaaslaste Lenka ja Wilfrediga (ka Hollandist) lahtise mikroveoauto kasti, ning sõit läks edasi Sembulani poole, sest sealt pidada parem olema tippu rünnata.

Tee plusad vaated igale poole, Rinjani ise tundus pilvedest paljas olles nii madal ja lame, et sinna võiks ju vabalt otsa joosta... Startisime teistest gruppidest mõnevõrra hiljem, kuna auto läks teepeal katki ning ootasime uut transporti. Aga pool kümme olime kenasti kand ja varvas astumas, läbi põldude ja väljade, vaikselt ülespoole.

large_Rinjani_065.jpg

large_Rinjani_066.jpg

large_Rinjani_076.jpg

Esimese päeva alguses olin ma oh kui kiire. Möödusin mitmetest trekkijatest, porteritest ning ootasin oma gruppi POS III juures. Loomulikult olid nemad otsustanud lõunatada juba POS II juures. Päeva teine pool möödub rahulikumas tempos mööda lõppematut mäenõlva üles vantsides ja vesteldes ühe ameeriklannast pankuriga sellistel teemadel nagu Eesti ja Ameerika erinevused, syndicated loans, jaapani pangad, project finance jne.

large_Rinjani_088.jpg

Äratus öösel kell pool kolm. Külm on. Kuna Lenka väidab, et on väga aeglane, lahkume laagrist esimestena. Taskulampide valgel edeneb tõus aeglaselt ning mäeharjale jõudes hakkab puhuma mitte just kuigi lõunamaine tuul. Tõus muutub järsuks ning maapind lahtiseks kruusaks, kus jalad alalõpmata tagasi libisevad. Pagana raske on. Teen iga paarikümne meetri järgi peatusi ning loodan, et järgmine tume küngas, mis kõikjallaiuvate pilvede vahelt aimub, ongi tipp. Tühjagi ta on. Rinjani on teate ikka päris kõrge mägi (üle 3700 meetri) ning meie laager oli kõigest 2600 peal. Hommikuvalguses jõuan siiski tippu. Esimesena.

large_Rinjani_092.jpg

large_Rinjani_096.jpg

large_Rinjani_099.jpg

large_Rinjani_104.jpg
Seda harja pidi yles saabki..

Teine Peale laagrisse tagasijõudmist ja hommikusööki algas lõputu laskumine väga järsust ja kivisest kraatrinõlvast järve poole. Uskuge mind, laskumine on palju raskem kui ülesronimine. Mitu tundi hiljem, kui ma oletasin, et Eestimaa ei saa niimoodi edasi kaevudes enam väga kaugel olla, hakkas veel vihma ka sadama. Täiuslik. Rada lookles nõlval edasi ja tagasi, üles ja alla, justkui olemata päris kindel, kus see järv ikka on. Lõunaks, kui jalad olid juba läbimärjad ja tuju ka ükskõik, jõudsime siiski kohale. Järv vulkaani sees on umbes 2000m kõrgusel ning järve sees omakorda asub teine (väike) tulemägi, mis on tõsiselt aktiivne ning mille tõttu ei tohi järve kaldal hetkel ööbida. Olime eelmisel õhtul näinud musta tuhapilve tõusmas kraatrist, kuulnud mäe raginat.. Erinevalt Gunung Baturist Balil, kus kaks turisti alles kuu aega tagasi surma said, ei ole siin juba paar aastat keegi siiski oma otsa leidnud.

large_Rinjani_108.jpg

Vulkaani soojusel on üks väga tore ja positiivne külg ka. Kuumaveeallikad!! Teate mis tunne on võtta peale kaheksat tundi üles-alla kõndimist kerges vihmas riidest lahti ning ronida kuumaveebasseini mõnulema?

large_Rinjani_121.jpg

Päeva lõpetas uuesti kraatriservale tõusmine, mis tegi päevatööks kokku siis üle tubli kümne tunni matkamist. Päev tundus nii pikk, et tihti tekkis tunne, et mäe tipus sai eile käidud..

large_Rinjani_137.jpg

Kolmas päev ja lõpumarss 2000m allapoole, läbi džungli. Poleks jalad katki ega kõht haige olnud, poleks midagi katki olnud. Uhh, hea et viimaks kohale jõudsin. Täiesti läbi.. Ühesõnaga, Rinjani trekk koos tipuga ei ole nõrkadele, aga emotsioonid on tõsiselt võimsad. Tehke järele, kes julgete!

Posted by Alar 20:04 Archived in Indonesia

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint