A Travellerspoint blog

By this Author: Alar

Same same but different

semi-overcast 29 °C

Lendasin Saigoni ja rändasin Vietnamis mitu nädalat ringi. Juhtus igasugust. Siis purjetasin Kambodžasse, igav pole siingi. Aga ma ei taha sellest enam "tegin ja nägin ja olin" stiilis rääkida, see tundub sisutühi. Panin mõned Vietnami pildid Picasasse, vaadake kui huvi on.

Isegi kui sa teed täisringi ära, ei ole sa kunagi sama koha peal tagasi. Ma ei ole enam see, kes jaanuaris kuuks ajaks reisile läks. Või nagu siinmail öeldakse - same same but different. Ja mõtted, mis mul viimasel ajal on (või enam pole), jääavad blogi vahendusel ilmarahvaga jagamata.

Käisin täna verd andmas. Minge tehke samuti, kui võimalik. See jääb selle blogi viimaseks sissekandeks.

Posted by Alar 06:39 Archived in Cambodia Comments (1)

Hüvasti Indoneesia!

rain 26 °C

Jogjast lahkudes sai täis kolm kuud Indoneesias ehk umbes kolm korda rohkem kui ma eales arvanud oleks, et selles riigis elan. Niipaljukest me siis oma tulevikku ette näemegi. Yogyakarta-Bandungi rongipiletit ostes muigasin, kujutades ette äsja riiki saabunud lääne turisti, kes sedasama teha tahaks. Aia. Valjuhääldist röögatatakse midagi indoneesia keeles. Ja kui sa ei tea, et see tähendas number 463 viienda kassa juurde, võid jäädagi oma järge ootama. Kena kohaliku kombe kohaselt tuleb enne pileti ostmist täita indoneesiakeelne blankett, kuhu peab muuhulgas märkima rongi nime, mille leiad indoneesiakeelselt stendilt ootesaali teisest nurgast. Muide, hiljem Jakartas valuutat vahetades (oli nimelt veidi dollareid tarvis) oli veel huvitavam juhtum. Seal tuli teada anda, kus hotellis valuutat vahetada soovija peatub. Ma ei jäänud võlgu ja kirjutasin suurelt Sheraton. Mine tea, äkki saab niiviisi parema kursi ja teeninduse?

Bandungi jõudes korjas üks vaene aga lõbus couchsurfer mu rongijaamast peale ja hea oli. See ei ole linn, see on uskumatu labürint! Kõik tänavad on maksimaalset pooleteistrea laiused, õhtuti pimedad, auklikud nagu juust ning kõverad nagu.. nagu.. igatahes väga kõverad ja käänulised. Avalikku transporti markeerivad angkot'id ehk meie mõistes marsruuttakso laadsed mikrobussid. Kõik yksteisega äravahetamiseni sarnased, nii et jumal ise teab mille järgi kohalikud aru saavad, mis suunas järgmine tuututav angkot parajasti sõitmas on.

Ega ma eriti Bandungi ennast pea näinudki, sest kogu mu aeg möödus kas vulkaaniserval või jõeäärsel riisipõllul matkates või siis õhtuti kuskil linnaäärses mäetipus teed juues ja kohalikega maast ja ilmast rääkides. Riisimutta sattusime – sattusid siis mina, kohalikud tudengid Ilman ja Pandu, britt Joe ja veel yks kohalik tegelane – niimoodi, et sõitsime tee peal lõbusaid mõtte- ja kaardimänge mängides angkotiga linnast välja üht imekena juga vaatama, kuid rada viimase juurde oli hiljutise maalihke tõttu suletud. Jama lugu. Nokkisime veidi nina, vaatasime ahvidega tõtt ja hakkasime siis hoopis ylesvoolu liikuma ja peagi olimegi jalgupidi kord mudas, kord jõepõhjas. Mõistlikum oli plätud kaenlasse võtta ja paljajalu edasi rühkida. Loodus siin igatahes lokkab ja vett jagub kõikjale. Visadust kroonis edu, sest viimaks jõudsime teise nautimistväärt joa juurde, kuhu usun et vaid vähesed on välja vedanud.

large_054.jpg

large_055.jpg

Bandungi kohaliku vulkaani kohta ei viitsi ma aga suurt rääkida, see oli üks haisuhunnik. Mis vulkaan see ka on, kus on võimalik bussiga kraatriservale sõita, nii et iga viimane kui laiskvorstist turist saab seal toitu pugida ja putkades šopata? Päh.

Jakartast seevastu õhkas peaaegu et tsivilisatsiooni. Korruptsiooni tõttu pooleli jäänud skytrain projekti sambad, ilmatumad pilvelõhkujad, tohutud šopping mallid suurte kümnekorruseliste parklatega.. Elu k-eebki siin peamiselt konditsioneeritud õhuga ostukeskustes. Muide, „tantsivad purskkaevud“ on vaatamist väärt, ma pole sellist veevärki enne näinud. Kahjuks ei mäleta enam, millises ostukeskuses see on, selle peate ise välja uurima.

Jakartas proovisin ära duriani jäätise ja vaatasin kuidas hollandlased omal ajal siin Batavias bossasid. Nojah. Üks öö kutsetega pidu kohalikus ööklubis (asus kus mujal kui ostukeskuses), teine õhtu erapidu basseini serval. Ja oligi aeg Indoneesiast lahkuda.

Lennujaamas ostsin raamatu, mis muutis mu maailma.

Posted by Alar 08:56 Archived in Indonesia Comments (1)

Yogyakarta

overcast 27 °C

Pa'ris imelik tunne on ja'lle turist olla, soita takso ja bussiga, selle asemel et omaenda motorolleriga mugavalt sihile jouda. Reisia'revus ja uute paikade uudistamisevo'lu on tagasi.

Viimased kuus p'eva olen olnud Yogyakartas voi siis lyhemalt Jogjas. Denpasarist siia saamine ei olnud mingi probleem, tyhine 15h bussisoitu, mida ilmestas paikeseloojangu aegne praamisoit Balilt Jaavale. Otsustasin Jaava yhe suurema tombenumbri, Bromo, vahele ja'tta. Jaagu jeepidega kraatriservale soit teistele.

Jogja tervitas mind bussijuhi arusaamatu ilmega, kui ta taipas, et ma tahaks monda bussijaama jouda. Eiei, buss nagu vist ei l'hegi yhtegi bussijaama, vaid viskab reisijad niisama kuskil t'navatel maha? Halloo. Well, igatahes yhel hetkel, kui mulle tundus et olen VIST enamv'hem kesklinna l'histel - Jogja on nimelt l'binisti yhe-kahekordsete majade linn - otsustasin, et oki, see ta'navanurk on samahea kui moni teine. Ja seal ma siis olin, kell seitse hommikul (tegelikult kell kuus, Jaaval on teine aeg kui Balil). Koheselt ryndas mind hulk becakijuhte, kellest yhega ma olude sunnil kaupa tegin. Becak on yks kiviaegne transpordivahend, sisuliselt iga hetk kokkuvariseda a'hvardav kolmerattaline jalgrattariks'a. Juht kyll ei teadnud, kus minu soovitud Langensari ta'nav kyll asub, aga r''kis teatud ma'a'ral inglise keelt, mis on siin Jaaval ikka ysna kova sona. Ja kuigi me liikusime stabiilselt umbes kiirustava jalak'ija tempoga, mul kiiret polnud ning pikapeale joudsime t'iesti oigele aadressile. Voila, au ja kiitus couchsurferitele.

Kui enamus rahvast tuleb Jogjasse studeerima voi templeid kaema, siis minu esmane eesm'rk oli kohalikega sulgpalli m'ngida. Ja o'nn oli minu poolel, sest sulgpallitreener kellega ma suhtlesin, oli oma toopostilt Zagrebist just tagasi Jogjasse joudnud ning oli heameelega nous soidutama mind nii l'himasse sulgpallipoodi kui hiljem ka vaga kohalikku laadi sulgpallihalli. Puhas room, ma ytlen teile, moistmatutele, kes sulgpalli ilu ja volu ei moista! Mis sest et need ma'ngukohad meenutasid v'limuselt garaazi, kus yhes kyljes on pargitud mootorrattad, po'rand on dus's'iruumi sobivatest kahhelkividest ning teises nurgas va'ljapa'a'su juures tommatakse ma'ngu vahele hoolsalt suitsu. Mis sest et sulgpallid on nii aeglased et isegi ta'ie rauaga pekstes on taha v'lja lo'o'misega probleeme. Mis sest et ma pole sisuliselt neli kuud m'nginud ning roostes mis roostes. Sulgpall ruulib sellest koigest hoolimata. Mo'nus.

Jogjas ja selle ümbruses ringi vaadates satub varem või hiljem Prambanani templite juurde. Tegu on vanade hindu templitega, mis on kantud UNESCO maailmakultuuri pärandi nimekirja. Jaa, Jaava oli kunagi sõbralikult kooseksisteeriv hinduistlik-budistlik piirkond, araabiakeelselt röökivad mošeed ehitati siia hiljem. Teel Prambanani õnnestus mul koos ühe hollandi paariga järele proovida ka teine kohalik transpordiime – andung. Andungi näol on tegu hobukaarikuga, mille juht tunneb end maanteel autode vahel vangerdades märksa kindlamini kui selles reisijad. Reis bussipeatusest templite sissepääsuni oli siiski väga lühike, kilomeeter ehk, nii et karmi eelarvega päkkpäkkerid võivad templiteni vabalt ka jala minna. Sissepääsu juures tunned end hetkeks paratamatult valge klassi esindajana, sel imelihtsal põhjusel et Indoneesia ametivõimud suvatsevad välismaalastelt umbes 10x kallimat piletit küsida, võrreldes kohalikega. Aga vaatame asja positiivsest küljest – hinna sees on tass tasuta kohvi ja ukse avamine.

Ja templid ise? Otsustades indoneesia gruppide käitumise järgi, oli külaline Euroopast kaugelt kõige huvipakkuvam atraktsioon, mis vajas hoolsat ülespildistamist nii sõbrannaga, lastega, kogu perega jne jne. Päev kuulsusena, heh. Hüva, miks ma aga Prambananist üldse kirjutan, on asjaolu, et veidi maad sellest kärast eemal asub vana budistlik Sewu tempel, mis jääb suuruselt alla ainult Borobudurile (kui ma nüüd ei eksi, siis sama valitseja tellitud). Kompleks on maavärinates küll tugevasti kannatada saanud ja alles restaureerimisel, kuid pakub imeväärselt vaikset paika istumiseks, kuulamiseks ja järelemõtlemiseks. Ümberringi ei ühtki inimest. Milleks mulle veel Borobudur..

large_Jogja_1_028.jpg

Tagasi linna. Ühel õhtul, kui mu ajutises kodus oli tualetiukse vahele pugenud ja tudengite seas furoori tekitanud madu kenasti välja kangutatud, külastasin Kratoni ehk sultanipalee ümbrust. See on üleüldine õhtune kogunemiskoht. Ja tõesti on tore istematil istuda, rondet (kohalik ingverijook) juua ja juttu vesta. Kratoni juures keset platsi on kaks väga suurt ja vana puud. Nende vahelt tuleb kinnisilmi läbi jalutada. Kes seda suudab, on legendi järgi puhta südamega. Tundub imelihtne? Ainult tundub. Minul näiteks õnnestus mitte viltu kõndimine alles teisel katsel.

Ühel teisel õhtul sattusin Stanleyiga kaasa jalutades kohalike kristlaste filmiõhtule, mis toimus väga indoneesialikult, st ilmatuma aeglusega. Kõigepealt kogunetakse ja oodatakse. Siis oodatakse veel veidi, niisama. Ning kui siis selgub, et esialgne DVD ei tööta ja tuleb minna uue järele, ei tehta sellest mingit numbrit. Aega ju on, mõeldakse näkse näksides ja juttu ajades. Ingliskeelse Prince of Persia asemel ilmus lõpuks seinale üks indoneesiakeelsete subtiitritega tai õudusfilm.Ojahh. Kristlased. Film kuigi palju dialoogi ei sisaldanud, küll aga ohtralt igasugust lima, värisevaid kaadreid, verd ja pahatahtlikke vaime. Kristlased olid filmi vaadates väga kombekad, vajutades harvade suudluste või muidu kallistusi sisaldavate stseenide ajal forward nuppu. Mis tekitas minus küsimuse, miks vägivald on aktsepteeritav, seks aga mitte? Mida rohkem ma mõtlen, seda laiemalt tundub see nii olevat. Aga miks?

Posted by Alar 10:45 Archived in Indonesia Comments (0)

Kuta

overcast

Aegajalt on lihtsalt hädavajalik teha päev või paar mitte midagi. Eriti pikal reisil olles. Mina valisin selleks mittemidagitegemise kohaks Kuta - ja palun seda mitte seda segi ajada Bali Kutaga -, mis on üks unine kaluriküla Lomboki saare lõunarannikul. Absoluutselt sobiv koht, sest ega siin ei olegi suurt midagi teha.

Siin on kena pikad tühjad rannakaared (vähemalt siis, kui parajasti mõõn ei ole), üksikud surfarid nautimas väidetavalt maailmatasemel murdlaineid, vaikne külarahvas oma kohalike vutiklubidega üksteiselt mõõtu võtmas ning aegajalt kohtab ka teisi olesklejaid, kes on siia sattunud ega oska üldse seletada, mida nad siin õigupoolest teevad. Lihtsalt on.

large_Kuta_Lombok_009.jpg
Külaelu kesksed tegelased - kitsed, koerad jm lojused. Veised seekord pildile ei mahtunud.

large_Kuta_Lombok_008.jpg
Kuta rand mõõnaajal, siis kui vesi otsustab kuhugi ära voolata.

Kuta_Lombok_011.jpg
See on siis, kuidas nüüd öeldagi, Kuta peatänav :)

Mõned on öelnud, et Kuta Lombok on pilguheit Balile kakskümmend aastat tagasi. Eks seal oma uba ole, kuigi Lombok päris Bali väiksem kaksikvend ka ei ole. Ikka selgelt teine kultuur ja olemine. Kuid tunnetus, et elu on naturaalne ning ei keerle küllasattunud turisti ümber, annab Kutale kahtlemata ligitõmbava õhustiku.

large_Kuta_Lombok_005.jpg
Mawuni rand, 7 km Kutast lääne poole, suurepärane koht päev otsa varjus lugemiseks.

Posted by Alar 21:32 Archived in Indonesia Comments (0)

Rinjani!

semi-overcast 14 °C

Mõte Rinjani vallutamine teoks teha tuli mul siis, kui Indoneesia immigratsioonibürokraatid teatasid, et viisapikenduse kättesaamiseks kulub vähemalt 11 päeva (pluss 2 kohaletulekut). Ja seda hoolimata sellest, et olin suutnud neile esitada kõiki nõutavad dokumendid, muuhulgas kohaliku Bali sponsori ID kaardi koopia, sellesama kohaliku balilase poolt üle ametliku dokumendi staatust tõendava margi allkirjastatud garantiikirja ning indoneesiakeelse küllakutse, rääkimata väljalennupileti koopiast või juba passis oleva viisa koopiast. Minu lihtne turistiviisa, mille ma lolli peaga Kuala Lumpurist omale võtsin (lolli peaga, sest sain ainult 30 päeva), muutub pikenedes justkui nõiaväel sosial budaya viisaks ühes kogu selle jamaga. Oleks mul visa on arrival, pikendataks mu viisa teiseks kuuks ilma igasuguste garantiikirjadeta. Ja mispoolest saatkonna väljastatud turistiviisa halvem on kui lennujaamas käigu pealt ostetud? Uhh..

Hüva, hulk sekendamist paberitega ja vähemalt 11 päeva ootamist, sest ametnikel on tööd väga palju ning vahepeal tulevad kaks reedet järjest pühad ning kõik ametiasutused puhkavad usinasti. Puhkus.. Rinjani! Kõrgem veel kui Bali kõrgeim vulkaan Agung, mis mul Tulambenis olles pidevalt silma all oli. Ühesõnaga mis muud kui jälle suund Lomboki poole. Tee juba korra juba käidud ja teada. Vähemalt nii ma arvasin. Aga eks inimene arvab tihtilugu igasugu asju..

Esimene, küll veidi oodatud üllatus tabas mind Padang-Pai sadamas, kus lahked politseihärrad kõik motoriseeritud turistid kinni peavad ning rolleridokumente kontrollivad. No kui jumal pole mulle rahvusvahelist juhiluba andnud, vaid on piirdunud üksnes sellisega, mis kehtib terves Euroopa Liidus, mis siis saab? Sedakorda ei saanud muud, kui et 20000 ruupiat rändas härra mütsi alla ütleme... jootrahaks, ja tee laevale oli valla. Laeva peal osutusin ma ootamatult popiks poisiks ning nelja tundi ja mitu pildiseeriat hiljem laevalt maha veeredes kutsuti mind lausa kahele poole külla. No miks ka mitte, aega mul on, mõtlesin ma oma motorolleriga Gusmankile järgnedes.

Mataram. Õhtu bali kodus keset muslimilinna. Toad on suured, suhteliselt vähemöbleeritud, põrandad kahhelkividega kaetud, maja üks sein on midagi kaljulaadset, kust niriseb vett basseini. Avatud köögis on aukohal riisiaurutamise masin (on sel ka parem nimi?). Kohalikud söövad õhtust sõrmedega, mulle leiti samas ka kahvel ja lusikas. Õdesid-vendasid-onusid käis mind uudistamas ja oma kehva inglise keelt katsetamas rohkem kui ma meelde suutsin jätta. No eks neil oli ekstra põhjus mind kaeda, mida mina naiivitar kohe ära ei tabanud. Gusmank, muusikaõpetaja Denpasaris ja võistlusvideote pealt vaadates üldse mitte halb bali tantsu koreograaf, oli armastuseasjades nimelt tavapärasest erineva huviga. Ning õhtu kulgedes sai see mullegi oi kui selgeks. Üsna keeruline oli seejärel omakorda talle viisakalt selgeks teha, et ma ikka kohe tõesti poistest ei huvitu ning kohe tõesti ei taha temaga magada ja parem kui ta ei üritaks mind igal võimalusel paitada ja kallistada.

large_PICT0454.jpg

PICT0489-1.jpg

Osalemine Bali templiskäikudes Mataramis ning seejärel külas. Külaelu, see on tudiva vastsündinu ülevaatamine, teise hordi onude-vendade-õdedega tutvumine, kohaliku palmiveini limpsimine, kitarri saatel claptoni ja biitlite lugude laulmine, nescafe ja kukevõitlus – seda viimast vaadates jäin seekord mõtlema, et kui sarnane on see inimeste vaheliste konfliktidega, puhkevad eimillestki ning lahenedes on mõlemad kaotajad.

large_Rinjani_055.jpg

large_PICT0538.jpg
Hetke pärast on mõlemad surnud, võitja (must) marsib enne ümberkukkumist veel paarkümmend sekundit uhkelt ringi.

Aga tagasi Rinjani juurde. Külast naastes jätsin Mataramis pererahvaga kenasti hüvasti ning järgmine stopp oli Senggigi, kus Rinjani Trekking Club oli peale lühikest kauplemist nõus mind 1,1 miljoni ruupia (umbes 1500 krooni) eest kolmeks päevaks oma hoole alla võtma ja suurepärase treki organiseerima. 1,1 miljonit oli hind, mis just retkelt naasnud hollandi paar oli maksnud. Nemad olid kaksi ja mina olin üksi, kuid maksimalistina tundsin sellegipoolest, et vähemalt sada tuhat jäi lauale. Eks pakutud mulle sedasama trekki kuu aja eest 950 tuhande eest? Aga kui juba maksid, siis ole rahul ja ära hiljem nurise. Reaalsuses tähendas see, et giid pani mulle järgnevatel päevadel korduvalt südamele, et ma teistele ei mainiks, kui vähe ma maksin, eriti veel teiste firmade kundedele, kes võivad väga pahaseks saada, taibates, et ca 2,0 miljonit ei olegi tipphooaja eelne superhind. Ja siis on kõigil tuju rikutud. Ignorance is bless, nagu Matrixis öeldi.

Rinjani vallutamine algas suurepäraselt. Takso korjas mind kell viis hommikul pimedas Senggigis peale ning sõit läks Senaru poole, mis on üks kahest peamisest stardipunktist Rinjani põhjanõlval. Kui päike välja ilmus, tegin silmad lahti ja olingi kohal. Pannkook ja kohvi ning seejärel kolisime koos matkakaaslaste Lenka ja Wilfrediga (ka Hollandist) lahtise mikroveoauto kasti, ning sõit läks edasi Sembulani poole, sest sealt pidada parem olema tippu rünnata.

Tee plusad vaated igale poole, Rinjani ise tundus pilvedest paljas olles nii madal ja lame, et sinna võiks ju vabalt otsa joosta... Startisime teistest gruppidest mõnevõrra hiljem, kuna auto läks teepeal katki ning ootasime uut transporti. Aga pool kümme olime kenasti kand ja varvas astumas, läbi põldude ja väljade, vaikselt ülespoole.

large_Rinjani_065.jpg

large_Rinjani_066.jpg

large_Rinjani_076.jpg

Esimese päeva alguses olin ma oh kui kiire. Möödusin mitmetest trekkijatest, porteritest ning ootasin oma gruppi POS III juures. Loomulikult olid nemad otsustanud lõunatada juba POS II juures. Päeva teine pool möödub rahulikumas tempos mööda lõppematut mäenõlva üles vantsides ja vesteldes ühe ameeriklannast pankuriga sellistel teemadel nagu Eesti ja Ameerika erinevused, syndicated loans, jaapani pangad, project finance jne.

large_Rinjani_088.jpg

Äratus öösel kell pool kolm. Külm on. Kuna Lenka väidab, et on väga aeglane, lahkume laagrist esimestena. Taskulampide valgel edeneb tõus aeglaselt ning mäeharjale jõudes hakkab puhuma mitte just kuigi lõunamaine tuul. Tõus muutub järsuks ning maapind lahtiseks kruusaks, kus jalad alalõpmata tagasi libisevad. Pagana raske on. Teen iga paarikümne meetri järgi peatusi ning loodan, et järgmine tume küngas, mis kõikjallaiuvate pilvede vahelt aimub, ongi tipp. Tühjagi ta on. Rinjani on teate ikka päris kõrge mägi (üle 3700 meetri) ning meie laager oli kõigest 2600 peal. Hommikuvalguses jõuan siiski tippu. Esimesena.

large_Rinjani_092.jpg

large_Rinjani_096.jpg

large_Rinjani_099.jpg

large_Rinjani_104.jpg
Seda harja pidi yles saabki..

Teine Peale laagrisse tagasijõudmist ja hommikusööki algas lõputu laskumine väga järsust ja kivisest kraatrinõlvast järve poole. Uskuge mind, laskumine on palju raskem kui ülesronimine. Mitu tundi hiljem, kui ma oletasin, et Eestimaa ei saa niimoodi edasi kaevudes enam väga kaugel olla, hakkas veel vihma ka sadama. Täiuslik. Rada lookles nõlval edasi ja tagasi, üles ja alla, justkui olemata päris kindel, kus see järv ikka on. Lõunaks, kui jalad olid juba läbimärjad ja tuju ka ükskõik, jõudsime siiski kohale. Järv vulkaani sees on umbes 2000m kõrgusel ning järve sees omakorda asub teine (väike) tulemägi, mis on tõsiselt aktiivne ning mille tõttu ei tohi järve kaldal hetkel ööbida. Olime eelmisel õhtul näinud musta tuhapilve tõusmas kraatrist, kuulnud mäe raginat.. Erinevalt Gunung Baturist Balil, kus kaks turisti alles kuu aega tagasi surma said, ei ole siin juba paar aastat keegi siiski oma otsa leidnud.

large_Rinjani_108.jpg

Vulkaani soojusel on üks väga tore ja positiivne külg ka. Kuumaveeallikad!! Teate mis tunne on võtta peale kaheksat tundi üles-alla kõndimist kerges vihmas riidest lahti ning ronida kuumaveebasseini mõnulema?

large_Rinjani_121.jpg

Päeva lõpetas uuesti kraatriservale tõusmine, mis tegi päevatööks kokku siis üle tubli kümne tunni matkamist. Päev tundus nii pikk, et tihti tekkis tunne, et mäe tipus sai eile käidud..

large_Rinjani_137.jpg

Kolmas päev ja lõpumarss 2000m allapoole, läbi džungli. Poleks jalad katki ega kõht haige olnud, poleks midagi katki olnud. Uhh, hea et viimaks kohale jõudsin. Täiesti läbi.. Ühesõnaga, Rinjani trekk koos tipuga ei ole nõrkadele, aga emotsioonid on tõsiselt võimsad. Tehke järele, kes julgete!

Posted by Alar 20:04 Archived in Indonesia Comments (0)

Miks mehed surevad nooremalt kui naised?

sunny 34 °C

Elu on teatavasti ebaõiglane ja suures osas juhuslik. Aga mitte ainult. Miskipärast teevad mehed rohkem riskantseid valikuid, samas kui naised eelistavad turvalisust. Ma arvan, et mehed elavad siin ja täna ning ei väärtusta eriti elu pikkust. Või laiemalt võetuna midagi, mis saab toimuma kuskil umbmäärases kauges tulevikus.

Äkki see seletab, miks ma eile õhtul veendunult leidsin, et kõrvapõletiku vastu võetud paratsetamool ja antibiootikum ei sega üldse mind veel üht õlut tegemast ja õhtu tipuks ka magic mushroomi proovimast..

Neli tundi Mulholland Drive'i seltsis. Oh seda elu :)

Posted by Alar 00:53 Archived in Indonesia Comments (0)

Shutter island

To live as a monster or to die as a good man?

sunny 30 °C

Mida rohkem millestki teada, seda kergem olla vait olla. Või siis kui üldse midagi ei tea. Seetõttu ma juba pikemat aega nii vait ja vagusi olengi. Mitte laiskusest, eksole?

Hüva, jutt jäi pooleli sinnamaale, et sõitsin lennukiga Kuala Lumpurisse. KL on siis linn, kuhu mul on määratud korduvalt ja korduvalt sattuda ning mis minus erilist vaimustust ei tekita. Kõik kohad on täis kollaste kiivritega ehitajaid, linn on üks suur segu autoteedest ja ehitustõketest. Inimene tunneb end seal hästi ainult kas majaseinte või auto/rongiuste vahel.

Leidsin sedakorda ühe lipuplatsi kus väidetavalt britid 60ndal võimu kohalikele üle andsid.

Malaisia_027.jpg

Malaisia_028.jpg

Peale seda tekkis soov end hästi tunda, mistap rihtisin end jälle KLi ühte tuntumasse kaubanduskeskusesse KLCC Suria. Seesama noh kus need Petronase tornidki on. Kui kõik need hulgalised kauplused kõrvale jätta, mis enamasti ülehinnatud ja ülereklaamitud kaupa müütavad, siis on seal veel päris mõnus jahe foodcourt (kus tagasiteel sai koos Marisega vahelduseks odavat sushit maitstud), fotogalerii ja kobarkino. Et fotogaleriis oli parajasti kahe näituse vaheline aeg, polnud raske kino kasuks otsustada. Ning lõppeks, ma pole juba kuid kinos käinud, miks ka mitte.

Valisin ainsa pealtnäha normaalse filmi, pealtnäha Shining'u laadi õuduka, mis aga tegelikkuses osutus parajalt mõtteainet pakkuvaks tükiks. Scorsese „Shutter island“. Kes näinud see näinud. Praegu linki lisades muide märkasin, et Imdb järgi mahub film lausa aegade Top 250 sisse.

Mulle läks selle filmi temaatika korda. Asjad, mis kõrvalt või teisi vaadates tunduvad nii selged, muutuvad palju ähmasemaks ja hallimaks, kui oled nendega seotud ja tead neist ehk ka rohkem. Kriitika kohta käib see veel topelt. Niivõrd loomulik on näha end õigena. Või on see hoopis vastupidi, enda puudulikkuse ja valestitegemiste tunnistamine kahjustaks minapilti rohkem kui suudame taluda? Kui tegelikkus purustab meie illusiooni välismaailma või teiste inimeste osas, oleme pettunud ning sunnitud oma arvamust korrigeerima. Näeme maailma kirjusust, inimeste mitmekülgsust või muutlikkust ning õpime. Kuid enda, ma kahtlustan, elame pea kõik veidi illusoorses, paremas maailmas kui ilustamata tegelikkus, loomulikult seda endale teadvustamata.

Aga tagasi Malaisiasse. Kuala Lumpurist vedas mind ööbuss Malaisia idarannikule Kuala Besutisse, kust stardivad kiirpaadid Perhentiani saartele. Ja nii ma kell 9 hommikul läbi põlvini vee kahlates sellele väiksemale, päkkpäkkerite saarele saabusin..

Haa, ka siit ei ole mul teile ühtki vaatamisväärset pilti, kuigi mitte nii tahtlikult kui tookord Koh Lipel. Juhtus lihtsalt nii, ja nüüd ei jäägi teil muud üle kui ainult uskuda, et 77 äsjasündinut kilpkonnapoega, kes peost banaani näksavad ja väikses basseinis ringi sulberdavad, on ikka niii nunnud kui midagi üldse nunnu saab olla! Neli päeva läks lennates, päikest, saart, eesti keelt, ühe plätu vahetusseminekut härra tundmatuga - no on pätt, sest see ei saanud ju minu süü olla - ning loomulikult ka veealust maailma nautides. Mõtle, lähed snorgeldama ning avastad juba meetrises vees, et peale sinu ujub seal trobikond poolemeetrisi haipoegi ringi :) Ainult monitor lizardeid ma ei nautinud. Nad on sama jõledad (ja osad pea sama suured!) kui Komodo draakonid. Aga üldiselt käisid nad oma rada ning sahistasid peamiselt teeäärsetes põõsastes. Selline on Pulau Perhentian Kecil ehk tõlkes Väike Peatuspaiga Saar. Kes sinnakanti satub, võib seal julgelt mõned päevad varbaid leotada. Mõnus.

No ja hetkel olen tagasi Balil, kuigi mitte vist kauaks, sest see paganama saatkond Kuala Lumpuris andis mulle teksadest ja kingadest hoolimata kõigest ühekuulise viisa. Indoneesia bürokraatia ei ole just maailma parimate killast. Ma ei ole siin suurt fotokaga ringi vehkinud, aga illustratsiooniks olgu üks vaade mu bungalow ukse kõrvalt (enamasti küll ei muud kui hunnik pilvi):

large_Malaisia_018.jpg
Agungi tulemägi, viimati pildus kive 1963ndal.

Muide, täna on Eestis tähtis päev, selgub euro tulek. Siin on ka tähtis päev, Gulangan tseremoonia päev. Kohalike surnud esivanemad ning üks tähtsamat sorti jumal tulevda maad külastama, hea võitu kurja üle tähistama. Kogu Bali valmistas eile ohvrikingitusi ning palvetab täna pool päeva templites. Minu jaoks hea päev rannikut mööda Amlapurasse sõitmiseks ja vaadete nautimiseks, teed peaks tühjad olema. Roller, millega ma siin vahepeal pisikese kõksu tegin, ootabki juba, millal saab mulle rohkem kasulik olla kui 200m kaugusele kohalikku poodi sõitmisel.

Posted by Alar 20:00 Archived in Malaysia Comments (0)

Õpime õpime

overcast 30 °C

Ühel kenal pärastlõunal liitusin Terryiga, kes on 18aastane Hollandi vabatahtlik Tianyaris Põhja-Balil, õpetades lastele inglise keelt ja kõike muud ka. Tianyari kool on vähem kui aasta vana ning koosneb kahest ruumist. Suurem on klass, väiksem on office. Lapsi oli seal kahe tosina ringis, lasteaiavänderdistest pealtnäha umbes kaheteistkümneaastasteni.

Kuna Terry ise pidi seekord mingeid emaile lugema ja kirjutama, tuli mul koos teise uudistaja Marcusega lapsed kaheks tunniks oma hoole alla võtta. Korraldasime joonistustunni. Teemaks loomad, eesmärgiks paber nii korralikult ära maalida, et valget kohta enam pole. Tuleb tunnistada, et paljud siinsed lapsed on joonistamises ja piltide silma järgi kopeerimises vägagi andekad.

Bali_Tianyar_005.jpg

Bali_Tianyar_012.jpg

Sellal kui lapsed põrandal plätserdasid, avastasin officest lastele mõeldud inglise keele sõnaraamatu, mis aitas tunni lõpuks minu indoneesia keelt õige hea mitmekümne sõna jagu edasi. Paar sellist tundi veel ning võib igapäevased asjaajamised kohalikus keeles juba ära ajada. Kabar baik!

Aga praegu lähen lennukile, üks väikese sõrme küüs värvitud punaseks, teine mustaks (eile oli midagi peolaadset). Jalas teksad ja kingad, kuna ees ootab saatkond, kus shortsides-plätudes külalised joonelt välja kupatatakse. No eks näeb.

Posted by Alar 22:31 Archived in Indonesia Comments (0)

Gili Trawangan

sunny 34 °C

Lomboki ümber on palju väikseid saari (Gilisid), aga just need kolm loodepoolset paradiisisaarekest on ennast banana pancake trail'ile kindlalt sisse kulunud. Kuid erinevalt juttudest, et Gili Trawangan, see suurim ja esmasem neist, on praeguseks juba liiga arenenud ning tõeline päkkpäkker peaks minema Gili Menole, osutus Trawangan tegelikult vägagi vaikseks autovabaks saareks. Küllap vist pole hooaeg ka veel suuremat hoogu sisse saanud. Igatahes turiste oli kõikjal vaid üksikuid, mis tegi saarelt tagasisaamise mõnevõrra ebakindlaks. Paadid väljuvad ju üksnes siis kui on reisijaid täis, mis võib võtta jumalast suvalise aja, enamasti mitu mitu tundi.

Pooleteise tunniga jalutab Trawanganile ringi peale ning valdav enamus saart on tühi mis tühi. Istu mererannal ja toksi varbaga korallitükikesi või mediteeri niisama rahus. Saare väikesest kandevõimest annavad märku vaid tihtiesinevad elektrikatkestused ning mageda vee puudus, mis tingib enamuses kohtades soolase vee duššid (joogiks magevett ikka jagub).

Mis paradiisisaarte kohta ikka öelda, nad on täpselt nagu üks eestlane neid ette kujutab. Palju aega olesklemiseks, mittemidagitegemiseks ja päikesepõletuse hankimiseks. Ilusad snorgeldamis- ja sukeldumisvõimalused. Kohtasin snorgeldades kilpkonni, moray eeli, palju triggerfish'e ja teisi veealuseid tegelasi, näiteks mantis shrimp'i, kelle tegemisi oli eriti huvitav jälgida.

Gili Trawangani spetsialiteediks on turistidele pakutavad maagilised seened ehk "reisid kuule" mis pidi väga hea olema ja kenasti kõrgustesse viima jne. Seent ma seekord siiski ei proovinud, suurimaks paheks jäi ühe kohalikuga raha peale mängitud malematš. Mis kulges kohati taskulambivalgel ning lõppes viigiga. Kõva vastane oli.

Posted by Alar 22:17 Archived in Indonesia Comments (0)

Lombok

semi-overcast

Hiljuti sai Balil kuu aega täis ning tuli mõte külastada kõrvalsaart Lombokit. Muidu tekib juba tunne et Indoneesia ei olegi maailma suurim moslemiriik, vaid hinduistlike lillelaste pesa, kus esimesele lapsele pannakse traditsiooniliselt nimeks Wayan, teisele Made, kolmandale Nyomen või Komang, neljandale Ketut ning viiendale... no otsast peale, jälle Wayan :)

Mõeldud-tehtud. Seda enam et mul on siin hetkel üks külaline, kellele on tarvis peale pilvitava Ubudi ka Indoneesia päikselisemat ja mererannalisemat poolt näidata. Muide, Ubudist rääkides tuleb kurvastusega tõdeda, et ühes sealses parimas söögiurkas, Dewa Warungis, olid hinnad kahe nädalaga ca 20% tõusnud (siit ei maksa nüüd valesti aru saada, tegu on jätkuvalt ühe soodsama ja populaarsema kohalikku laadi söögikohaga). Bali lihtsalt areneb ning hinnad tõusevad. Kui aasta või kahe eest maksis Ubudis öömaja ca 50k siis hetkel on standardhind 100k (umbes 120 krooni). Lohutan ennast sellega et järgmine aasta on kõik kahtlemata veel kallim.

Enne Lombokile jõudmist tegin veel teoks ühe ammusekavatsuse ning ronisin kohaliku tulemäe Baturi otsa, loomulikult iseseisvalt ja ilma igusuguste segavate giidideta. Batur on siis seda tüüpi mägi, kus suure vana kraatri sees on kena järv ja mitu küla ning teine mägi, mis aegajalt ikka podiseb ja aurab ning kus tipus olles tunned, et siinseal on kivid soojad. Päris huvitav kogemus turnida mööda kraatriserva, pilved ümberringi ning järsud nõlvad mõlemale poole langemas. Justnagu väga kõrgel linnamüüril oleks. Või Udumägedes.

large_Bali_5_023-2.jpg
Batur aurab

Lombokile veab neid inimesi, kel aega palju, raha vähe ning tarvis ka motoroller pardale saada, aeglane vanaraud Padang Pailt. Kokku võtab ülesõit vähemalt neli tundi, millega jõuab laevatekil päikest nautides end ilusti ära kõrvetada. Kohale jõudes on märgata, et turiste on vähem. Õigemini ei kohanud ma neid enne Senggigit üldse. Ka liiklus on üllatavalt vaikne, valgusfooride juures ei toimu Balile omast mootorrataste ringrajasõidu starti. Kaubanduses on kuum kaup pärlid, mida siin Lombokil hoolega kasvatatakse. Siinseal mošeed muidugi. Sõbralikud inimesed, kes aitavad vihma kätte jäänud vandersellidel paar sõna indoneesia keelt õppida. Ning kui juba Senggigi poole jõuda, siis loomulikult rannad, millest ühe ääres me teist päeva oleleme.

Lombok_1_005.jpg

Gili saared paistavad. Ootavad.

Posted by Alar 18:06 Archived in Indonesia Comments (0)

(Entries 1 - 10 of 71) Page [1] 2 3 4 5 6 7 8 »