K-Guesthouse

Ko Phi Phi'st ma palju ei ra'a'gi, las see ja'a'da igayhele omale avastada. Saar on toepoolest kena ning vihma sadas viisakalt, st alates kl 9-st ohtul, mitte enne. Seltskond saarel oli rahumeelne, isegi totraid turiste tuli hea 2-3 tundi songsami ja red bulliga turgutada, enne kui nad rahva lobuks on nous ambri joogi eest tai poksi katsetama. Vohikud peatusid saarel Long Beach'il Phi Phi Hill'is, mis on yhe omaette ranna yks omaette bungalogrupp. Phi Phi Hilli ainus viga, noustugem siinkohal Rough Guide'ga, on sada trepiastet, mis sinna joudmiseks astuda tuleb.

Kummutan ka kuulujutud, et siinne kant nagu polekski tsivilisatsioon. On ikka kyll. Transport, nett, Coca-Cola jms laisa turisti pohivajadused on siin igal sammul kaetud. Liigagi ha'sti, nagu me omal nahal kogesime. Nimelt saabusime eile saarelt tagasi mandrile Krabisse ning motlesime, et yle poole paeva veel ees, peaks midagi vahvat tegema. Votsime toa juba tuttavas K-Guesthouses ning kuna meil polnud tuju longboatiga komveerand tundi kuhugi Railey randa popsutada, kust jumal teab millal ja kuidas tagasi saab, otsustasime merekajaki tripi kasuks. Nagu guesthouse pidaja kohemaid selgeks tegi, hakkabki yks kohe nyyd peale, makske aga raha a'ra ning oige pea on auto kohal. Nii oligi. Auto (midagi poollahtise minivani laadset, kuhu reisijatepoolele kaks pinki vastamisi pandud) korjas meid ning mone aja moodudes veel 2x2 kajakihuvilist peale. Soitsime hea hulk aega, tunni voi nii - meri muideks oli meie teadmise kohaselt 5min tee kaugusel - murelikul ilmel teed vaadates markasime silmanurgast isegi elevantse, kuni joudsime kohale. Kuhu, ei tea ma praegugi. Igatahes tugeva troopilise vihma katte. Ja nii me siis uljalt kajakitasimegi, vesi all soolane ning 30C, yleval mage ning vahemalt kolmandiku vorra jahedam. Onneks suurt tuult polnud. Kolasime kuskil kanjonis ja mangroovisaludes, mis mo'o'naajal suht niiske Synklaane moodi valja nagi. Pilte me seal vee ja vee vahel moistagi ei teinud, kui paar malupilti krabidest ja krabi-soojatest makaakidest valja arvata. Viimaseid pidada vaga harva naha olema ning eks nad ysna kaljukarva olid neh. Muidu pa'rdikud nagu pa'rdikud ikka.

Aga pealkirjast. Nimest hoolimata on tegu ysna ok Guesthouse'ga, mis onnistas meid eile peale normaalse toa ka hilisohtuse kuuldemanguga. Ausona, me ei ole perverdid, aga peale seda kui kaks vasind ja vaevu kuivanud pa'kkpa'kkerit olid just tule kustutanud ning tahtsid magama jaada, hakkas show peale. Haaled olid parajasti nii hasti kuulda, et proovi sa magama jaada, samas aga sonadest/keelest aru ei saa. Peale esialgset juhuslikku kommenteerimist ja ignoreerida yritamist muutusid vohikud hysteeriliselt lobusaks ning yritasid aktiivselt manada omale silme ette kujutluspilte sellest, mis seal korvaltoas (voi oli see kaugemal?) siis oige toimub. Mina jaan siiamaani arvamusele, et kogu see ro'hkimine, puuksumine, kilkamine ning mo'risemine tuli sellest, et keegi yritas (ilmselgelt ebaonnestunult) madratsit tais puhuda ning samaaegselt vaikest last magama hirmutada..

Meie tunnetest saab aimu see, kes meenutab, mida ta tundis siis, kui luges esmakordselt Svejkist kolmeosalise altarimaali kirjeldust, mis voeti lopuks kokku sonadega "kaugemalt vaadates jattis koik kokku mulje, nagu soidaks rong jaama".

Tervitades,
Alar