Georgetown

Olen vist siin seda motet ennegi valjendanud, et paevad pole vennad.

Alles eile olin mures ning hommikulgi veel pahur, et Ipohis lausa kolm tundi Butterworthi bussi ootama pidin, kuid mis loeb see praegu? Ei midagi. Olen Georgetownis, Penangi saarel. Tegelikult juba 4 tunni parast siit lahkumas. Ning asi pole seekord selles et ei suudaks pikalt paigal pysida voi Penang huvitav poleks. Lihtsalt reis on loppemas ning vajan paikest ja totaalset valjalylitust. Ning Bangkokki joudmine vajab samuti klaarimist.

Georgetown ja Penangi saare siinpoolne ots on tormlev, elav linn. Soidad oosel labi linna, mootorratta tagaistmel, seljakott seljas ning kiiver tagurpidi peas ja naudid tundmatuid, sooja niiskust ohkavaid tanavaid. Hiljem Angiga koos tema sobra hiinlase juures kylas olles teed juua, juttu puhuda, dhamma peale moelda. Pole ammu teinud, kuigi peaks. Rahulikkuse ylemlikkuse tajumine.

Tanud paljudele - Angile, Ericule, Timile, Jamesile jt. Et kes need veel on? Okei. Ang on ylienergeetiline couchsurfer, kirjutab randajatest raamatut. Tai chi meister ning peab hiinlasele kohaselt 5 a'ri korraga. Moistagi mangib raha peale mahjongi. Tim - vanemat sorti tegelane Manchesterist, kes on kolmveerand maakera rattal labi vandanud. Kuni Iraanis onnetus juhtus. Hetkel jalle terve, vana rahu ise. James - noor itaallane Giovanni, kes elas mitu aastat Filipiinidel ning Indoneesias, praegu peatub juba teist kuud Angi sobra juures (CS'er). Eric - akupunktuuri oppinud ameeriklane, naeb valja nagu kaua Indias elanud hollandlane. Ta ongi just 5 kuud seal ringi ra'nnanud. Kavatseb kas siin, Singapuris voi Indoneesias asja juurde oppida ning ka tood teha.

Randajaid siin jatkub.