A Travellerspoint blog

Täiskuu Suhkrupeamäe kohal

sunny 35 °C

Jumal oli armuline, jõudsin eluga kohale küll. Lendude ajal olin nii zen et oleks lennuk pidanud alla kukkuma, poleks see minu meelerahu neil paaril viimasel minutil rikkunud. Vat mis vabadus kõik annab.

Rio lennujaamas kulges ametlik osa ladusalt, plikad passikontrollis kihistasid küll Eesti peale veidi naerda, justkui intuitiivselt aru saades, et tegu on mingi kauge elamiskõlbmatu eskimomaaga, kus tuhmid inimesed elavad üksnes ja ainult seetõttu et neil oli õnnetus sinna sündida. Edasi arrival terminali liikudes üritati mulle tee peal korra kott pähe tõmmata, väites et aiaiai viimane buss läks kell seitse välja ning praegu (so umbes kaheksa paiku) saab linna ainult taksoga ja kas mai tahaks ühte. No ei tahtnud. Uksest välja astudes paistis frescao (air-con) buss kohe kätte. Too vist ootaski mind, sest peale minu pealejõudmist asus ta kenasti sobivalt Copacabana poole teele. Mu peamine peatuspaik siin on sellele teele jääv Botafogo rajoon, hostel asub vähem kui kvartali kaugusel kohalikust metroojaamast. Kel aga geograafiliste detailide järgi suurem huvi, võtku netist Rio kaart lahti, täpsemalt siis Zona Sul.

Esimene päev siin möödus kohustusliku tutvumisega Ipanema ja Copacabana randadega, kohustusliku 3-reaalise caipirinha nautimise ning vist niisama kohustusliku päikesepõletusega. Peale seda olen sissekreemitamise protseduure vähe tõsisemalt võtnud.

Järgmisel päeval proovisin Joshi soovitusel ebatavalist teed Corcovado mäe otsa, kus asub asub teatavasti Rio sümbol, ilmatupirakas Kristuse kuju. Josh Harmony on muide vahva tegelane, ameeriklasest kunstnik-pottsepp, kes õpib siin portugali keelt, elab hostelis, värvib selle uksi siniseks ning armastab Rio peal ringi jalutada. Hüva, matk ebatavalist teed pidi Corcovado otsa sai alguse Lage aedadest, kus asub silma järgi otsustades üks mõnus visuaalsete kunstide kool, vat sellise aatriumiga:

large_Rio_011-1.jpg

Kohe raja alguses, mille ma tänu Joshi salaõpetustele üles leidsin, õpetati vahet tegema mürgiste ja mittemürgiste madude vahel. Ma arvan, et teen neil nüüd vahet küll. Lõppeks, kuna mu reisikindlustus hakkab kehtima alles veebruari keskel (kaheks nädalaks), sest Eestist juba lahkununa ei saa teps mitte niisama internetis poliisi sõlmida, siis tuleb esialgu ehk vähe tähelepanelikum olla, eksole.

Teate, ausalt, ronimine 34 kraadises palavuses mööda järsku mäenõlva ei ole naljaasi, isegi kui puud päikese eest varju pakuvad ning aegajalt end mõne vähese veega joa all jahutada saab. Oli mis oli aga üles ma jõudsin. Kristuse kuju juures on tehtud liigagi palju pilte, seega minu poolt siia vaid üks.

large_3Rio_032-1.jpg
Pão de Açúcar

Aa, ja vahepalaks minu poolt soojad soovitused Rough Guide autoritele. Nad võiks kollektiivse autodafee ette võtta. Või eriala vahetada. Või peaks RG andma neile õpetuseks heal juhul neljandiku senisest reisirahast. Loomulikult ei sisalda RG taolist huvipakkuvat informatsiooni nagu tuntumate rahvusparkide matkarajad isegi mitte niivõrd esmartarbelist reisiinfot nagu hostelite või busside hinnad või üldülevaatlikud kaardid. Selle asemel on seal lademetes infot a la luxury tour operators in Pantanal. Kas nad tõesti usuvad, et paksud ameerika pensionärid lasevad mööda Brasiiliat iseseisvalt ringi, RG ühes käes, rahapakk teises? Minu sügavalt subjektiivsel hinnangul kohtab selliseid tegelasi siin igatahes harvem kui neegreid Hiiumaal.

Mäest alla sõitsin spetsiaalse mäetrammiga, ning a decir verdad tegelikult viimased 500m üles ka, sest ilma piletita Kristust imetlema ei lasta. Vaestel pole tõelise usu juurde asja. Trammilt bussile vahetades ja kesklinna poole loksudes kogesin jälle kord midagi väga puhhilikus stiilis “kuidas asjad lihtsalt juhtuvad”. Nimelt sattusin suvalises peatuses maha tulema ning veidi kõrvaltänavetes ringi kolades bloco Imprenza sambarongkäigule. Öelge veel et Karneval hakkab alles veerbuari keskel! Möll ja suurepäraselt kokkumängitud trummimürin olid lihtsalt kirjeldamatult võimsad. Muusikat mängiti ja tunnuslaulu lauldi suure veoauto katuselt, mis teosammul edasi liikus. Selle ees bloco liikmed, nende ees ja kõrval kõik mudu pidutsejad ja kõige ees veetsisterniga auto, mis aegajalt suvatses tuletõrjena tänavaid tantsivat massi kasta. Muide, kohalikud on siin korduvalt arvanud, et õige karneval käibki vabalt tänavatel, mitte turistidele mõeldud piletitega Sambodroomil.

large_Rio_055-1.jpg

Järgmised lõigud üritavad suure vaevaga edasi anda Rio reedeõhtust hullu peomeeleolu. Linna kuumim paik peopidamiseks on muidugi Lapa, kuhukanti siis noored ja tegelikult ka mittenii noored brasiillased pidutsemiseks kokku kogunevad. Alustuseks tuletage meelde, et kui päeval on siin seni konstantselt 34-36 kraadi sooja, siis öösel on temperatuur ca 30 kraadi ehk jätkuvalt vägaväga soe. Kes veidigi liigutab, see higistab.

No juhtus nii, et terve hostel asutas end peale südaööd vahel Lapa poole liikuma. Bussijuht olid vist kah reedeõhtuses tujus, igatahes võttis ta sõidustiil ja –kiirus ka kohalikud (cariocad) pead vangutama. Lapas läks jälle nii nagu minema pidi ehk kaotasin kogu hosteliseltskonna 5 minutiga silmist ning liikusin koos viie kohaliku tütarlapsega pidutsema, kes võtsid mu nö oma kaitse alla ning rääkisid palju huvitavaid lugusid. Noh, tegelikult sai inglise keelest aru vaid üks carioca, teised olid julgelt kolmveerand umbbrasiillased. See on siin tavaline lugu. Igatahes ei takistanud see neil vähimalgi määral mulle naerdes portugalikeelseid roppusi ja kahtlase sisuga küsimusi-ettepanekuid õpetamast. Küsimused stiilis kas sa oled kahe neiuga maganud? Kas sa selle minu sõbrannaga siin tahad täna magada jms panid mu aegajalt ikka parajasse plindrisse.

Minu arvates oli paigas, kuhu liikusime, tegu tohutu peo ja armuturuga, kuid teiste kinnitusel vaid tavalise sõpradega kohtumisega. Rahvas hängis peamiselt tänavatel, kuigi siinseal olid sissepääsumaksuga klubid. Võeti õlut, vodka-coolerit jms tujutõstvaid jooke, mis siinses kultuuris võtab vist küll viimsedki pidurid. Juba tee peal tõmbasid tüdrukud kaasa kaks Baywatch välimusega noormeest – no ilma särgita mõistagi ;) Naised, midagi teile! Ilusaid mehi leidub siin rohkem kui ilusaid tütarlapsi, kuigi eks ta üks maitse asi ole (ja ma ei ole meeste poole kaldu). Jan ad ei raseeri kaenlaaluseid. Selle strateegilisema punkti osas jõudis seltskond arutledes arvamusele, et võiks ikka küll. Hüva, edasi. Peagi ilmusid eikusalt välja veel mõned meessoo esindajad, kes eranditult üritasid lühikese ajaga asuda carioca neidudega suhtlema distantsilt, kus kahe vahelt paberit ka tõmmates kätte poleks saanud. Vahel edukalt, aga muide, sugugi mitte alati. Proffessionaalselt kirjeldades võiks seda sushimushit võrrelda 15min business kohtumistega, kus äri käib kogu aeg, kuni businessis kokkuleppele jõutakse.

Tõeliselt kuum kutt oli aga ühe neiu pool-ex noormees, kellega ta õhtu jooksul kena 6-tunnise show pidas stiilis “sina jätad minu maha ja mossitad, siis vahetame jälle rolled. Aegajalt oleme nunnud ja suudleme ja tantsime kui noored kuradid”. Nimelt osutus too tüüp väga heaks tantsijaks, kes aitas mul pika öö jooksul kõrvalt vaadates ja õpetades nullist enamvähem kõlblikuks forrótantsijaks koolituda. Tantsusaal näeb siinkandis välja üks pimedas kõrvaltänavas asuv suvaline lahtise katusega poolkinnine väike hoov, kus ühes nurgas DJ ja teises väike baar. Keskel laseb rahvas mõnuga tantsida. Meie oma oligi sel õhtul forróle keskendunud.

No baila lõppes alles vastu hommikul, kui täiskuu Suhkrupeamäe kohal rippus ning mina, paar hosteli taanlast ning carioca neiud taksoga hosteli ette tagasi sõitsime. Eht asjad-lihtsalt-peavadki-nii-juhtuma viisil leidsime nimelt selles tohuvabohus oma hosteli peoseltskonna vastu hommikut jälle üles.

Lõpetuseks veel üks tähelepanek situatsioonist, kus cariocad käituvad võõraste noormeestega juttu ajades, mida juhtub kogu siin aeg, teistmoodi kui nt eestlannad (siinsed lugejad ehk väja arvatud, kuidas soovite). Kuidas siis cariocad reageerivad, armas lugeja, kui hommikuse hotdogi söömisel ligineb tundmatu okidoki noormees, ajab juttu, naerab ning lõpuks küsib telefoninumbrit? Aga kui ta võtab välja klapiga mobiiltelefoni, mille klapp on ripakil? Vat justnimelt. Vaene noormees.

Uh, aitab küll unejutust. Marihuaanat on suitsetatud, pidu on peetud, rannas on päikest nauditud, korra on isegi staadionil jalgpallile kaasa elatud (kujutage ette mina jah). Aeg on töiseks muutuda, nagu Josh.

Posted by Alar 18:24 Archived in Brazil

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Comments

... ei taha jälle tagant järgi tark olla, kuid olude sunnil paraku pean, kuigi see ei meeldi mulle :-D Ma ütlesin, et see RG on täielik sitt ja ei kõlba muuks kui Indias pruuni meritähe pühkimiseks - head õhukesed lehed. Suerte!

by jakokruuse

ehee, see tülitsev- armastav paarike meenutab üht tuttavat paari eestis :-D

by sagen

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Login