Kõik on võimalik

Peale 24000km läbimist lendaval vaibal avastasin end teiselt poolt maakera, vat selliselt paradiisisaarelt.

[

Jalutad rannast vette ja umbes vööni vees olles, jalad ikka veel mõnusas liivases põhjas, tead, et järgmise sammuga astud üle 700m püstloodis seina sügavikku. Ning kui pea vette pista, näed peagi järjekordset laiska pooleteistmeetrist kilpkonna ringi uitamas. Enamasti ma olingi seal pea vee all, barrakuudade ja kilpkonnade seltsis, muide.

Sellelt saarelt tõi paat mind tagasi teisele, veidi suuremale saarele. No ikka päris suurele. Maailmas suuruselt kolmandale saarele (ma olen üsna kindel et te ei tea, mis see suuruselt teine on). Siin oli mul sõjaplaan vallutada ümbruskonna kõrgeim mäetipp, umbes 4100meetrine Kinabalu mägi.

Tee sinna nägi välja järgmine.

Kõndisin pool ööd ja pool päeva mööda lõppematut mäenõlva. Jõudsin 3300m peale, enne kui õnn pöördus ja ma olin sunnitud tagasi alla tulema, kuigi jõudu veel jagus. Viiv hiljem jätsin lõplikult hüvasti ühe inimesega, kellest ma kunagi väga hoolisin ja kellest mul nüüd vaid kahju on. Elu imelised keerdkäigud, mis kindlasti millekski head on. Kuid see suur saar ei ole minu paik.

Panin silmad kinni ja ärkasin hoopis teises riigis.