Hei, siin ma olen juba olnud!

Ärkasin Singapuris. Singapuri kohta olen umbes aasta eest rea või paar kirjutanud ja pildi või paar postitanud. Kel huvi on, võib selle kõigepealt üle vaadata. Võrdluspildid, palun, on siin:

Sleepy Sami julgen jätkuvalt soovitada, bronni küll polnud aga sai teine sellegipoolest järgi proovitud (päkkpäkkerile sobiv koht). Samas, tõele au andes tuleb tunnistada, et juba järgmisel päeval kolisin sealt ühe malaisia hiinlasest couchsurferi juurde, kus katuselt avanes hoopis selline vaatepilt.

Ilus linn see Singapur. Külastasin Aasia Tsivilisatsioonide Muusemi ja et aega jätkus, siis uudishimust ka Singapuri kuulsat loomaaeda. Esimeses oli peale tavaekspositsiooni ja rohkete seletuste, audio ja videolõikude jms Kuveidist toodud Moguli impeeriumi juveelikunsti rändnäitus. See luksus lõi ikka parajalt pahviks. Kui peenelt ja kaunilt kõik esemed nikerdatud, kui pillavalt oli ümber käidud rubiinid ja smaragdidega! Loomulikult ei puudunud ka ülevaade impeeriumi valitsejate elulugudest ja mõnusad padjad külitamiseks ja teemakohaste raamatute lugemiseks. Mõnus, ma ütlen.

Rubiinidega ülekuhjatud kilp

Singapuri loomaaed osutus vastupidiselt minu ootusele väga kompaktseks ja hästikomponeerituks, kus tihti jääb mulje et sinu ja looma (nt kaelkirjaku) vahel ei olegi mingit takistust. Paaril juhul nii ongi, orangutangid ja veel mõned ahvid lasevad vabalt ringi palju tahavad. Loomaaed muide ei ole siin kuluartikkel, vaid üks suur business, mis toob linnale raha sisse. Nagu enamus valdkondi, sest valitseda siin osatakse. Siit ei leia logusid autosid ega suurlinnadele muidu nii iseloomulike ummikuid. Teate miks? Sest valitsus on otsustanud, et kuna ühistransport on kiire, korralik ning kõigile soodsalt kättesaadav, on auto piisavalt luksuskaup, et selle ostmist ja sellega ringisõitmist kõrgelt maksustada. Autoostuluba maksab samas suurusjärgus auto endaga ning kehtib 5 aastat, pärast mida tuleb auto Singapurist välja toimetada (loe: maha müüa). Kui tahad aga vana autot edasi pidada, siis maksab uus luba kaks korda rohkem kui uue auto ostmisel..

Aga kuidas on Singapuri avalik teenistus kontrastselt muu Aasiaga, nt Malaisiaga, nii efektiivne ja korruptsioonivaba? Esiteks, korruptsioon on siin tõsine kuritegu (kõrgemate riigiametnike osas veel eriti), nii et villureiljanid jms tegelased rändaksid siin riigis vähimagi kahtluseta aastateks reaalselt trellide taha. Teiseks, avalik sektor maksab hästi. Kümnest kõige kõrgema palgaga ministrist Aasias on viis väidetavalt ametis just Singapuris. Ja peaminister teenib rohkem kui USA president. Korralik präänik vähendab ametnike motivatsiooni reeglitest üle astuda. Ametnike palgatase on siin piisav, et meelitada paremaid päid erasektorist riigiteenistusse tulema. Selle tulemuseks on, et ametnikelt saab nõuda kõva töö tegemist, täpselt nagu hästijuhitud firmas.

Valitsus juhibki Singapuri nagu äriettevõtet. Ratsionaalselt, loogiliselt ning vastuvaidlemist mittesallivalt. Ning kuna maksumaksja on asset, oskavad nad inimeste eest päris hästi hoolt kanda. Ma mõtlen just neis küsimustes, kus TEGELIKULT ka seda tarvis on, mitte inimese lapseks taandamist.

Üks näide. Nimelt otsustas Singapuri valitsus hiljuti, et hüva, finantssektor ja kaubandus on juba arenenud, tuleks ka teisi suundi arendada, et hoida linn atraktiivne, tuua siia rohkem töökohti, raha ja nii edasi. Võttis siis valitsus pähe tuua Singapuri kasiinoturismi. Loomulikult kontrollitult, nagu siin riigis kombeks, mitte nagu Macaus.

Kuidas siis seda tehti? Esiteks, pennigi linna raha kulutamata. Kõik kasiinode avamisega kaasnevad kulud katavad operaatorid. Teiseks anti välja load kahe kasiino ehitamiseks ehk hoolitseti konkurentsi olemasolu eest. Kaks kasiinot! Mitu kasiinot on majanduslangusest näritud Tallinnas? Loomulikult tulevad mõlemad kasiinod suured, uhked ja korralikud. Üks on juba Sentosa saarel avatud, Las Vegas Sands avab teise kesklinnas aprillis. Hüva, hasartmängud toovad kahtlemata sisse palju turiste ja maksutulu, aga Singapuri valitsus on vägagi teadlik ka kasiinode negatiivsetest mõjudest ja inimeste kalduvusest hasarti sattudes kaugelt rohkem raha maha mängima kui see neile tervislik on.

Seetõttu kehtestas valitsus kasiinosid seadustades kolm lihtsat ning tõhusat reeglit. Esiteks, kasiinodes ei tohi olla sularahaautomaate ega tohi seal olla võimalik maksta krediitkaartidega. Ehk siis külastaja saab maha mängida vaid selle sularaha, mis ta endaga juba kasiinosse tulles kaasa toob. Teiseks, Singapuri kodanik peab iga kord kasiinosse sisenedes maksma sissepääsumaksu 100 Singapuri dollarit, mis on just parasjagu, et teha sellest üle keskmise kallis meelelahutus. Välismaalased seda maksu muide maksma ei pea Ning kolmandaks, iga kodanik võib saada kasiinodesse sisenemiskeelu, ja seda kas riigi poolt, juhul kui on näha et hasartmängud tekitavad finantsprobleeme, enda soovil nagu Eestiski või siis – pange tähele – sõprade või pereliikmete poolt. Seega võib abikaasa keelata sul kasiinot külastada, kui sa ise ennast kontrollida ei suuda. Muidugi võid sa selle keelu kohtus vaidlustada, aga see võtab aega ning siis uurivad asja ametivõimud.

Ma tean Eestis vähemalt ühte juhtumit, kus sarnane reegel oleks hoidnud ära nelja inimese surma.