Lombok

Hiljuti sai Balil kuu aega täis ning tuli mõte külastada kõrvalsaart Lombokit. Muidu tekib juba tunne et Indoneesia ei olegi maailma suurim moslemiriik, vaid hinduistlike lillelaste pesa, kus esimesele lapsele pannakse traditsiooniliselt nimeks Wayan, teisele Made, kolmandale Nyomen või Komang, neljandale Ketut ning viiendale... no otsast peale, jälle Wayan

Mõeldud-tehtud. Seda enam et mul on siin hetkel üks külaline, kellele on tarvis peale pilvitava Ubudi ka Indoneesia päikselisemat ja mererannalisemat poolt näidata. Muide, Ubudist rääkides tuleb kurvastusega tõdeda, et ühes sealses parimas söögiurkas, Dewa Warungis, olid hinnad kahe nädalaga ca 20% tõusnud (siit ei maksa nüüd valesti aru saada, tegu on jätkuvalt ühe soodsama ja populaarsema kohalikku laadi söögikohaga). Bali lihtsalt areneb ning hinnad tõusevad. Kui aasta või kahe eest maksis Ubudis öömaja ca 50k siis hetkel on standardhind 100k (umbes 120 krooni). Lohutan ennast sellega et järgmine aasta on kõik kahtlemata veel kallim.

Enne Lombokile jõudmist tegin veel teoks ühe ammusekavatsuse ning ronisin kohaliku tulemäe Baturi otsa, loomulikult iseseisvalt ja ilma igusuguste segavate giidideta. Batur on siis seda tüüpi mägi, kus suure vana kraatri sees on kena järv ja mitu küla ning teine mägi, mis aegajalt ikka podiseb ja aurab ning kus tipus olles tunned, et siinseal on kivid soojad. Päris huvitav kogemus turnida mööda kraatriserva, pilved ümberringi ning järsud nõlvad mõlemale poole langemas. Justnagu väga kõrgel linnamüüril oleks. Või Udumägedes.

Batur aurab

Lombokile veab neid inimesi, kel aega palju, raha vähe ning tarvis ka motoroller pardale saada, aeglane vanaraud Padang Pailt. Kokku võtab ülesõit vähemalt neli tundi, millega jõuab laevatekil päikest nautides end ilusti ära kõrvetada. Kohale jõudes on märgata, et turiste on vähem. Õigemini ei kohanud ma neid enne Senggigit üldse. Ka liiklus on üllatavalt vaikne, valgusfooride juures ei toimu Balile omast mootorrataste ringrajasõidu starti. Kaubanduses on kuum kaup pärlid, mida siin Lombokil hoolega kasvatatakse. Siinseal mošeed muidugi. Sõbralikud inimesed, kes aitavad vihma kätte jäänud vandersellidel paar sõna indoneesia keelt õppida. Ning kui juba Senggigi poole jõuda, siis loomulikult rannad, millest ühe ääres me teist päeva oleleme.

Gili saared paistavad. Ootavad.