Gili Trawangan

Lomboki ümber on palju väikseid saari (Gilisid), aga just need kolm loodepoolset paradiisisaarekest on ennast banana pancake trail'ile kindlalt sisse kulunud. Kuid erinevalt juttudest, et Gili Trawangan, see suurim ja esmasem neist, on praeguseks juba liiga arenenud ning tõeline päkkpäkker peaks minema Gili Menole, osutus Trawangan tegelikult vägagi vaikseks autovabaks saareks. Küllap vist pole hooaeg ka veel suuremat hoogu sisse saanud. Igatahes turiste oli kõikjal vaid üksikuid, mis tegi saarelt tagasisaamise mõnevõrra ebakindlaks. Paadid väljuvad ju üksnes siis kui on reisijaid täis, mis võib võtta jumalast suvalise aja, enamasti mitu mitu tundi.

Pooleteise tunniga jalutab Trawanganile ringi peale ning valdav enamus saart on tühi mis tühi. Istu mererannal ja toksi varbaga korallitükikesi või mediteeri niisama rahus. Saare väikesest kandevõimest annavad märku vaid tihtiesinevad elektrikatkestused ning mageda vee puudus, mis tingib enamuses kohtades soolase vee duššid (joogiks magevett ikka jagub).

Mis paradiisisaarte kohta ikka öelda, nad on täpselt nagu üks eestlane neid ette kujutab. Palju aega olesklemiseks, mittemidagitegemiseks ja päikesepõletuse hankimiseks. Ilusad snorgeldamis- ja sukeldumisvõimalused. Kohtasin snorgeldades kilpkonni, moray eeli, palju triggerfish'e ja teisi veealuseid tegelasi, näiteks mantis shrimp'i, kelle tegemisi oli eriti huvitav jälgida.

Gili Trawangani spetsialiteediks on turistidele pakutavad maagilised seened ehk "reisid kuule" mis pidi väga hea olema ja kenasti kõrgustesse viima jne. Seent ma seekord siiski ei proovinud, suurimaks paheks jäi ühe kohalikuga raha peale mängitud malematš. Mis kulges kohati taskulambivalgel ning lõppes viigiga. Kõva vastane oli.