Kuta

Aegajalt on lihtsalt hädavajalik teha päev või paar mitte midagi. Eriti pikal reisil olles. Mina valisin selleks mittemidagitegemise kohaks Kuta - ja palun seda mitte seda segi ajada Bali Kutaga -, mis on üks unine kaluriküla Lomboki saare lõunarannikul. Absoluutselt sobiv koht, sest ega siin ei olegi suurt midagi teha.

Siin on kena pikad tühjad rannakaared (vähemalt siis, kui parajasti mõõn ei ole), üksikud surfarid nautimas väidetavalt maailmatasemel murdlaineid, vaikne külarahvas oma kohalike vutiklubidega üksteiselt mõõtu võtmas ning aegajalt kohtab ka teisi olesklejaid, kes on siia sattunud ega oska üldse seletada, mida nad siin õigupoolest teevad. Lihtsalt on.

Külaelu kesksed tegelased - kitsed, koerad jm lojused. Veised seekord pildile ei mahtunud.

Kuta rand mõõnaajal, siis kui vesi otsustab kuhugi ära voolata.

See on siis, kuidas nüüd öeldagi, Kuta peatänav

Mõned on öelnud, et Kuta Lombok on pilguheit Balile kakskümmend aastat tagasi. Eks seal oma uba ole, kuigi Lombok päris Bali väiksem kaksikvend ka ei ole. Ikka selgelt teine kultuur ja olemine. Kuid tunnetus, et elu on naturaalne ning ei keerle küllasattunud turisti ümber, annab Kutale kahtlemata ligitõmbava õhustiku.

Mawuni rand, 7 km Kutast lääne poole, suurepärane koht päev otsa varjus lugemiseks.