Hüvasti Indoneesia!

Jogjast lahkudes sai täis kolm kuud Indoneesias ehk umbes kolm korda rohkem kui ma eales arvanud oleks, et selles riigis elan. Niipaljukest me siis oma tulevikku ette näemegi. Yogyakarta-Bandungi rongipiletit ostes muigasin, kujutades ette äsja riiki saabunud lääne turisti, kes sedasama teha tahaks. Aia. Valjuhääldist röögatatakse midagi indoneesia keeles. Ja kui sa ei tea, et see tähendas number 463 viienda kassa juurde, võid jäädagi oma järge ootama. Kena kohaliku kombe kohaselt tuleb enne pileti ostmist täita indoneesiakeelne blankett, kuhu peab muuhulgas märkima rongi nime, mille leiad indoneesiakeelselt stendilt ootesaali teisest nurgast. Muide, hiljem Jakartas valuutat vahetades (oli nimelt veidi dollareid tarvis) oli veel huvitavam juhtum. Seal tuli teada anda, kus hotellis valuutat vahetada soovija peatub. Ma ei jäänud võlgu ja kirjutasin suurelt Sheraton. Mine tea, äkki saab niiviisi parema kursi ja teeninduse?

Bandungi jõudes korjas üks vaene aga lõbus couchsurfer mu rongijaamast peale ja hea oli. See ei ole linn, see on uskumatu labürint! Kõik tänavad on maksimaalset pooleteistrea laiused, õhtuti pimedad, auklikud nagu juust ning kõverad nagu.. nagu.. igatahes väga kõverad ja käänulised. Avalikku transporti markeerivad angkot'id ehk meie mõistes marsruuttakso laadsed mikrobussid. Kõik yksteisega äravahetamiseni sarnased, nii et jumal ise teab mille järgi kohalikud aru saavad, mis suunas järgmine tuututav angkot parajasti sõitmas on.

Ega ma eriti Bandungi ennast pea näinudki, sest kogu mu aeg möödus kas vulkaaniserval või jõeäärsel riisipõllul matkates või siis õhtuti kuskil linnaäärses mäetipus teed juues ja kohalikega maast ja ilmast rääkides. Riisimutta sattusime – sattusid siis mina, kohalikud tudengid Ilman ja Pandu, britt Joe ja veel yks kohalik tegelane – niimoodi, et sõitsime tee peal lõbusaid mõtte- ja kaardimänge mängides angkotiga linnast välja üht imekena juga vaatama, kuid rada viimase juurde oli hiljutise maalihke tõttu suletud. Jama lugu. Nokkisime veidi nina, vaatasime ahvidega tõtt ja hakkasime siis hoopis ylesvoolu liikuma ja peagi olimegi jalgupidi kord mudas, kord jõepõhjas. Mõistlikum oli plätud kaenlasse võtta ja paljajalu edasi rühkida. Loodus siin igatahes lokkab ja vett jagub kõikjale. Visadust kroonis edu, sest viimaks jõudsime teise nautimistväärt joa juurde, kuhu usun et vaid vähesed on välja vedanud.

Bandungi kohaliku vulkaani kohta ei viitsi ma aga suurt rääkida, see oli üks haisuhunnik. Mis vulkaan see ka on, kus on võimalik bussiga kraatriservale sõita, nii et iga viimane kui laiskvorstist turist saab seal toitu pugida ja putkades šopata? Päh.

Jakartast seevastu õhkas peaaegu et tsivilisatsiooni. Korruptsiooni tõttu pooleli jäänud skytrain projekti sambad, ilmatumad pilvelõhkujad, tohutud šopping mallid suurte kümnekorruseliste parklatega.. Elu k-eebki siin peamiselt konditsioneeritud õhuga ostukeskustes. Muide, „tantsivad purskkaevud“ on vaatamist väärt, ma pole sellist veevärki enne näinud. Kahjuks ei mäleta enam, millises ostukeskuses see on, selle peate ise välja uurima.

Jakartas proovisin ära duriani jäätise ja vaatasin kuidas hollandlased omal ajal siin Batavias bossasid. Nojah. Üks öö kutsetega pidu kohalikus ööklubis (asus kus mujal kui ostukeskuses), teine õhtu erapidu basseini serval. Ja oligi aeg Indoneesiast lahkuda.

Lennujaamas ostsin raamatu, mis muutis mu maailma.