February 2007

Täna on olnud imeline päev.

Hommikuseks ergutavaks võimlemisharjutuseks külastasin uhkes üksinduses Ajmeri, moslemilinna, mille ligidal püha Pushkari küla ühes järvega pikutab. Retke eesmärk-saada raha tagasi rongipiletitelt, millest Pushkari kasuks loobusime. Ülesanne osutus oodatust lihtsamaks, üllataval kombel osutus täidtavaks aga ka teine ülesanne, mis Alari kanda jäi- saada tagasi välismaa konsultandilt 200 kohalikku raha, mis bussipileteid ostes talle eile kogemata rohkem olime maksnud. Oma väite kinniuseks meil igasugu tõendid puudusid, kuid nagu juba ütlesin, Alar ületas oma veenmisvõimega hindu reisikonsultandi.

Jägmiseks võtsin Ayurveda massazhi poolele kehale, see oli lihtsalt taevalik. Teenus oli erakordne selle poolest, et kasutati siin haruldast lady to lady meetodit. Üldiselt on massöörid karvased mehenässid ja ei poole ega terve keha massazh pruugi seetõttu lõplikult nauditav olla.

Massazhi järel lendles mu ülemine kehapool tükk maad kõrgemal alumisest (ja ma ei olnud siis ega ole ka nüüd special lassit joonud). Võtsin läänliku puhvee-eine (siin pakutakse iga nurga peal imehääd lääne kööki, eriti popid on itaalia road).

Seejärel suundusime aegamisi, shoppamispeatusi tehes ühe hotellini, kus lunastasim endale 50 kohaliku raha eest basseini- ja aiapileti. Sulistasime, võtsime päikest ja mulistasime kõrtest fantat ja lassit (ikka seda tavalist, seekord vist ananassi oma).

Sel õhtul vaatasime päikese loojumist ja tulede süütamist ühest katuserestoranist (viimaseid on siin igal sammul, üks mõnusam kui teine), eile ronisime selleks tarbeks läänpoolse templimäe otsa (Pushkaris ja selle külje all on üle 500 templi, 2 neist mäetipus, kumbki pühendatud ühele Brahma naistest. Ghatte, muide, on tillukese järve ümber 50).

Linn ise on pisut teise rütmiga kui oli Laksmanjhula Rishikeshis, st new agei ega joogat siin eriti ei harrastata. Küll aga hingab seegi hindude püha linn tugevalt hipilikus laadis, olles jällegi paik, kuhu läänlased end pikemaks ajaks unustada võivad.

Muide, mõned kohas siin saab osta ka alkoholivaba õlut.

Ja veel, lubasin soovitada meie hotelli Baba postkontori lähedal (mitte segi ajada Sai Baba, Baba Sai, ja veel mõne Babaga. Hea koha nime kasutuselevõtt on Indias populaarne äriidee, kusjuures iga mees väidab, et just tema asutus see original on). Aga hotell oli hoolimata esialgsest igasuguse veevoolu lakkamisest (hetkel, mil me mõlemad korraga, vee kokkuhoiu huvides, seebisena mittetöötava dushi asemel kraani all kössitasime) ning lubatud sooja vee jäämisestki kadunuks, vahva päkkpäkkerite äraolemiskoht, kus ametliku tsekk inni tegime koos tsekk audiga ja millel on mõnus rullpadjal lösutamisresto koos vesipiibuga esimesel korrusel ja loomulikult kena katuseresto. Loomulikult ka "best pizza in the town".

Alljärgnevad tähelepanekud ja ja nõuanded kuuluvad täiendamisele ja muutmisele kogu reisi kestel ning kes teab, vbl pärast sedagi.

• Yldiselt, öömaja tasub broneerida suurtes linnades (Delhi, Jaipur). Väiksemates (Pushkar, Rishikesh) on distantsid vantsitavad ning seega mõistlikum kohapeal ringi vaadata, mida pakutakse ja mis hinnaga.

• Unustage pikalt planeerimine. India on incredible, iga mõttes. Olge valmis oma plaane muutma, kui kuskil on (eba)meeldiv olla.

• Rongipileteid on väga mugav osta New Delhi rongijaama teiselt korruselt turistiletist. Olge valmis esitama passi ning ruupiates maksmise korral ka tõendit rahavahetuse kohta (meilt pole seda viimast kyll veel kysitud).

• Kui mõtlete sõita öörongiga, hoidmaks kokku aega ja raha (hea mõte, eksole), siis minu soovitus on võtta pikemad sõidud, st 8h asemel ikka 10-12-14h. Esiteks on pikem ots odavam, teiseks laseb rahus välja magada ning kolmandaks, hilisõhtune väljumisaeg ei olegi tegelikult kõige parem (vt järgmine punkt).

• Arvestage, et Delhis läheb (praegu) pimedaks umbes kl 18-18:30.

• Jumala eest, reisige kergelt. Ärge võtke kaasa T-särke, teksasid jms mõttetuid asju, mis võtavad kuivamiseks kaua aega, on soojas kliimas ebamugavad ning lasevad miili kauguselt aimata, et lähenemas on esmakordne turist. Seega, eriti riiete osas kaaluge kaks korda (va pesu), kas ja palju võtta. Yks pikakäiseline soe fliis on vägagi piisav. Veel parem, võtke kaasa vaid riided, mida pole kahju tee peal ära visata.

• Võtke kaasa (no või ostke kohapealt) jalakreem. Niikuini käite peamiselt lahtiste jalanõudega ning miskine jalgadeniisutaja kulub ära.

• Ärge olge nii lollid kui meie, kes avastasid alles kolmandal päeval, et veavad rummi klaaspudelis kaasas . Plaskutäis rummi kõhurohuna on samas aus kraam.

• Magamiskott paha, kerge tekikott hea.

• Reisitšekk paha, USA dollar hea. Tegelt saab ka tšekke kerge vaevaga lahti vahetada, aga kurss on halvem, eriti kui arvestada tšekkide saamisega kaasnevat kulu. Lisaturvalisus my ass. Kui teil on pass läinud, siis mis kasu on reisitšekist? Ja kui pass on alles, on alati alles ka piisavalt raha.

• Riiete all kantav heast materjalist vöökott suure raha ja passi jaoks on hea, samuti üleõla linnakott. Meie nt liigume seljakotiga halvemal juhul 5min päevas.

• Kõhurohud head. Meil pole veel midagi juhtunud, aga selle koha pealt on tõesti parem karta kui kahetseda. Ise viskan vahel ikka probiootikumi hinge alla, kui tundub, et mine sa nyyd tea...

• Plaaster on ka hea. Päkkpäkkeril juhtub niikuinii ning plaasterdus hoiab põletiku ära.

• New Delhis ei ole halb mõte liikuda metrooga. Metroo on ylivärske ning räiges vastuolus nt Old Delhi räpasusega. Pealegi maksab ta 6Rs pilet ning on juba 2 peatuse korral rikšast kiirem. Soovitame.

• Paharganj Main Bazaari läbimine on Delhis kohustuslik . Tegelikult saab sealt tõesti kõike, mida yks päkkpäkker Indias vajab ja rohkem veel. Muidugi, kui esimene trehvung toimub öösel kl 3, võtab ta veidi põlvist nõrgaks..

• Nii uskumatu kui see ka pole, paljupalju parem on mitte veeta rongis kaks o'o'd ja'rjest.

• Veel rongidest. Kui teil on vo'imalus saata keegi nt hotellist 50-80Rs eest pileteid hankima, tehke seda! Ning kui otsustate siiski ise minna jaama pileteid hankima, varuge ko'vasti kannatust (viimati la'ks meil yle 3h, aga see on loodetavasti ää'rmus) ning kohe kindlasti kontrollige enne netist, kas teie soovitud pileteid yldse ongi saada. Plaan B ehk mida teha esimese parima rongi/klassi mittesaamisel kujuneb ja'rjekorras oodates ise, kui teil va'hegi taipu on.

• Asjad, mida meie oma reisil kordagi ei kasutanud: pliiatsiteritaja (siiamaani imestan, et Maarja selle kaasa vedas), fotoaparaadi akulaadija (kaks komplekti akusid oli piisav) ning jalgrattatross, mis mõeldud seljakottide lukustamiseks rongis. Samas tabalukku kasutasime mitmegi guesthouse'i ukse lukustamiseks.

• Rohud, mida embkumb või mõlemad meist reisi jooksul pruukis: Lariam, probiootikumid, Immodium, Sudafed (nohuga lennukis reisimiseks), aktiivsüsi, bon voyage ingveritabletid, Urosept ning tavaline plaaster.

Päike on loojunud, gongid templites vaikinud, eesti fondid klaviatuuril paigas - on aeg kirjutada.

Reis siia kulges justnagu juba rutiinselt, öise rongiga Ajmeri. Sealt võtsime, st meid võeti, rikša peale ning juba olimegi bussijaamas ning miskise kohaliku bussi peal, mis lubas meid Pushkari toimetada.

Et oleme öö jooksul ikka jupp maad lõuna ja lääne poole liikunud, sai aru sellest, et tänavate kondasid peale haigutamaajavate lehmade ja kitsede ka paar pesakonda vöödilisi sigu ning mõned vankritega kaamelid, kes minu arvates suuruselt elevandile alla ei jää.

Pushkar ise jättis meile suisa niivõrd hea mulje, et otsustasime reisiplaani ringi teha ning veeta siin yhe asemel kaks päeva. Meid ei suutnud takistada ei pealetykkivad preestrid ega krt teab kelle sitahunnik, kuhu ma just sandaalist vabastanud jala suutsin asetada. Kõigest sellest hoolimata olime valmis vaevaga soetatud Jodhpur-Jaisalmer rongipiletist loobuma, et vaid olla siin veel yks päev.

Mida me päikeseküllases Pushkaris need 2 päeva täpsemalt tegime, lubas Maarja teile pikalt ja põhjalikult seletada. Et te ikka aru saaksite ning kadedusest roheliseks läheksite. Vihjan vaid niipalju, et alguses turtsuv Maarja sulas ajapikku suisa nii yles, et oli vabatahtlikult valmis yhele jõnglasele 10 ruupiat andma. (Kutsusin ta mõistusele tagasi ning jõnks sai 5Rs).

Head Vabariigi aastapäeva, sõbrad.

Maarja lühikõnele lisaks mainiksin, et mäed on Indias raudselt omaette reisi väärt. Enamus Lääne inimesi peatus või kavatses sealkandis peatuda mitte päevi, vaid nädalaid ja kuid. Kes kavandas mitmenädalast trekkingut kõrgemal mägedes, kes mootorrattatuuri, kes oli seal jooga ja vaimse täiustumise pärast. Ning hooaeg on alles algamas.

Rishikesh, täpsemalt Laksmanjhula (mõned kilomeetrid ylesvoolu), on parajalt new-age'lik koht, kus rippsillal tolgendavad ahvid, templites, ashram'ides ja tänavatel aga omapärane rahvas, kelle hulgas suhteliselt palju Indiaga kohanenud välismaalasi. Sinna rangelt taimetoidulisse kanti jõudes varuge vähemalt 3-4 päeva.

Meie oma napi kahe päevaga tegime, nagu öeldud, raftingu Gangesel ning hommikuse safari Rajaji rahvuspargis, kus tõepoolest õnnestus teiste hulgas ka metsikute elevantidega tõtt vahtida. Tõtt öelda on nad väga halli värvi ning näevad ülirahulikud ja õnnelikud välja, isegi see võhkadega tegelane, keda autojuht miskipärast kogu aeg kartis

Rishikeshist lahkumiseks ning Haridwari jõudmiseks rakendasime juba tavakohast täppisjõudmist, mis praktikas tähendab juba liikumahakanud bussi kinnipidamist rikšast lehvitamise kaudu. Mõjub 100%.

Haridwari saabusime veidi enne loojangut, mis andis meile rahulikult aega rattarikša võimeid proovida ning veidi ka turul ringi jalutada. Seejärel suundusime Gangese äärde, kus algas igaõhtune riitus, mis oli huvitav elamus, kõige oma rahvahulga ning gongilöömise, hindikeelse palvetamise ning tulukeste ujutamisega. Hindude jaoks on Haridwar püha linn, elu andja Ganges väljub seal mägedest.

Mõne tunni pärast aga astume rongile, mis viib meid hommikuks Ajmeri. Eks näis, mis edasi saab. Igatahes kes soovib meid siin trehvata, saab seda tn teha 27.02-02.03 Jaisalmeris, Thari kõrbes.

Alar, 24.02.2007

Delhi, Paharganj

Nonii, siin olla reklaamitud, et j'argmisena kirjutan mina, kuidas meil on l'ainud.
India loodus on imetabane ja puhkust m'agedes ja Rishikeshis soovitan kindlasti.

Meie tegime kahe p'aeva jooksul vahva paadimatka Gangese k'arestikke m'ooda ja sulberdasime m'onusasti pyhas j'oes, otsime looduspargis vantse ja ka leidsime nad (terve pere!) ja tatsasime ojakese kallast m''da m'akke. Kokkuv'ottes- super aeg.

Aga ei ole maailmas kohutavamat, j'aledamat, jubedamat kui India linnad. Neist tahaks 'ara samal sekundil, kui neisse saabud.
PS Delhis pakub p'a'aster'ongast Lodi Garden New Delhis, see on superkena!

Ühesõnaga, meil on soe ja mõnus olla.

Isegi Maarja käis täna ülirahuloleva ilmega ringi. Küllap vaevub ta selle põhjusi siin ka lähiajal kirjeldama. Seniks side lõpp.

Muideks, homme on varajane äratus - kl 6.00 tuleb juba vormis olla.

Jätame esimese ehk juba eilse päeva vahele ning siirdume õhtusse, mil Voitkad ilusti-kenasti Mussoorie Expressi peale ronisid, et veel enne kukke ja koitu Haridwaris maha astuda. Loomulikult nad seda ei teinud, ammugi siis mitte varavalgel.

Nimelt hakkas meis pisitasa idanema mõttekurat, et Dehradun kui India raudtee ja seega kogu tsivilisatsiooni piir on palju parem peatuspunkt. Oodatav kuri ilm päkkpäkkereid ei heiduta ning nii ostsimegi rongist röövhinnaga (90Rs, kui ma ei eksi) lisapiletid Dehraduni ning nautisime und, kohvi ja udust India hommikut kella kümneni välja, mil rong tühise kahetunnise hilinemisega pärale jõudis.

Rough Guide Dehraduni kaarti ei sisalda, mis aga ei kõigutanud meie usku leida tee kesklinna Clock Toweri juurde ning kuskil sealkandis ka üks mõnus continental hommiksöök. Tee kesklinna me leidsime, kuid mida aeg edasi, seda aeglasemaks jäi meie samm. Nimelt olid kõik ettejäänud söögikohad kinni. Lõpuks tõdesime, et vastikutel väikestel rikšajuhtidel oli siiski õigus, kui nad üritasid meid veenda, et täna on election day ja everything is closed.

Susi söögu seda India demokraatiat, mis sättis miskised valimised justkui tähistama meie saabumist Uttaranchali osariiki. Valimisnimekirjade tuules lehvimise jälgimine meie pettumust ei leevendanud, küll tegi seda aga bussisõit Mussooriesse.

Dehradunist Mussooriesse on 34km, kuid viimane asub peaaegu 2km kõrgemal, nii et võite ise ette kujutada bussisõitu serpentiinidel India moodi. Meie hommikusöök oleks tn läinud sama teed mis läksid 2 Maarja poolt ärasöödud banaani.

Ilusas ning keskpäevaselt soojas Mussoories veetsime täpselt kaks tundi Mallil jalutades ja Gun Hilli Himaalaja vaateid uudistades (mäletate - kõik kohad on suletud). Praktiseerisides endalegi üllatuseks jaapanlaste just-in-time logistikat, astusime seejärel bussidele täpselt enne nende väljumist, jõudes nõndaviisi juba mõnetunnise raputamisega pühasse Rishikeshi.

Aga sellest juba järgmine kord. D´ööd.

Alar, kell 22:43.

Namaskar,

India on meid neelanud.

Lennureis oli puhas nauding, erinevate mitteto'o'tavate pagasilintide vahel jooksmine niisamuti. Ning kuigi meie meelekindus korraks vankuma lo'i, kui selgus, et taksot vastu ei tule ning yleyldse ei tea meie guesthouse meie bronnist midagi, saime hakkama.

Pre-paid taxi maksis 280 Rs tegelikult 300, sest unustasin tagasi ku"sida). Rivi viimane juht passis otse kassa juures ning rebis meid oma autosse, kui seda liikuvat kasti nii vo'ib nimetada. Minu arvates tegi aktivistist juht Delhile oma 2-3 tiiru peale, enne kui meid eriti jubedatesse ja mahaj'etud getodesse viis. "Paharganj big place".

See, kuidas me kl 3 o'o'sel ottpimedas o'ige meetrilaiuse ko'rvalta'nava ning selle tagumise sopi nurga tagant oma o'o'maja yles leidsime, ja'a'gu pa'kkpa'kkerite ametisaladuseks.

Edasised plaanid - 3 pa'eva Hardwaris/Rishikeshis, siis ja'lle Delhi ja vabariigi aastapa'evaks peaksime o'udma Ajmeri. Muideks, rongipiletite hankimine New Delhi Stationist on ta"nava yletamisega vo'rreldes lapsema'ng.

oli tänahommikune pommuudis

Lennuk väljub 50 minuti pärst. Joome kallist õlut, reisiärevus on levendunud.
Eesti on ikka meelivalt arvutiseernud.

Eks näis, kuna järgmse sisekadne teeme.

Tallinn- lauspilvisus, lumesadu. Kerge fliisi ja tennistega oli päris veider olla.