February 2010

Olen siinkandis ringi logistanud igasuguste transpordivahenditega, sh lennuk, rong, buss, auto, takso, jalgratas, mäetramm, praam ja muidugi ikka ja jälle metroo. Vat selles viimases istudes hakkasin ükskord Rio metroo ja Buenos Airese subte vahel võrdlust tegema ning olgu selle tulemused siinkohal ka teiega jagatud.

Hind. Rio metroo maksab 2.80 kohalikku reaali ehk viis korda rohkem kui subte (1.10 peesot). Tugev pluss subtele.

Välimus. Rio metroo on yks ilma uuemaid, seevastu subte on yks vanemaid. No ikka paistab välja ka. Subte on logu ja pooräpane, metroo enamasti konditsioneeriga ja puhas. Punkt Riole. Aga, Buenos Aireses soovitan soojalt proovida ka linea A'd, mis paistab silma oma erakordse arhailisusega. Nagu puidust muuseumirong, noh. Isegi uksed tuleb käsitsi lahti tõmmata (ei ole väga hea mõte sõidu ajal). Ekstrapunkt subtele.

Entertainment. Metroos ei toimu midagi peale harvade vutifännide laulumürgli, subtes aga on iga reis elamus. Küll tulevad kitarri ja trummimehed elavat muusikat tegema, küll jagatakse sissepääsul tasuta ajalehti või poetatakse vagunis sülle mingeid pastakaid, kleepekaid vms esemeid, lootuses et näppimine äratab tuimas reisijas ostusoovi. Ning erinevalt metroos on subtes alati on võimalik tutvuda seintele ja stendidele topitud kuulutustega, mida on näitekursustest kuni diiselmootorite paranduseni. Punkt teadagi kuhu.

Turvalisus. Rio metroo on relvastatud politseinikke punnis täis, iga posti, ukse, värava juures. Overkill, aga miks mitte. Pluss Riole.

Lollikindlus. Subte on mõnus, keegi ei takista sul soovi korral käikudesse uudistama minna. Või lahtisest aknast käe välja pista. Oma mure kui rongi alla jääd või järgmine post või vastutulev rong su käe otsast lõikab. Lollidele tuleb jätta võimalus oma leidlikkust demonstreerida. Ühesõnaga, pluss subtele.

Rongide sagedus. Siin pole midagi head öelda, mõlemas tuleb kõvasti oodata. 0:0. Kiiruse eest voib punkti pigem metroole anda, tundus teine veidi väledam olevat.

Reisijad. Kui brasileirod on aegajalt vastik mass ja loomakari, siis Buenos Aireses on kaasreisijad täiesti inimese nägu ja viisaka käitumisega. No loomulik ka, isegi busse oodatakse siin korralikus järjekorras, mitte puntras.

Loeme punktid kokku ning nagu näha, on Buenos Airese allmaaraudtee oma kolinast hoolimata selgelt parem.

Ja siin ma nüüd olen. Poleks oodanud, kuigi mingi väike lootus ikka hinges oli, et äkki jõuab miskitmoodi Buenos Airesesse ka. Ega see tehniliselt nii raske olegi, tuleb vaid üles leida järgmine bussipeatus:

Siit saabki Argentiinasse. Näete, mu seljakott juba ootab

Buenos Aires pole Rioga vähimalgi määral sarnane. Bs As on mingi seletamatu tõmme, mida nt Riol ilusatest randadest a mägedest hoolimata ei olnud. Sarnane on vaid päevade kiire möödumine, st ei jõua pooltki soovitust ära teha. Peamine aeg on kulunud tango õppimisele, kuid olen tutvunud on ka kohaliku klubieluga, papagoile üht teatud eestikeelset sõna õpetanud (arvake millist), hiinalinnas uue aasta algust uudistanud, promenaadil daiquirit maitsnud, terve hulga couchsurferitega mitmes keeles lõppematuid jutte puhunud, tänavakunsti harrastanud ning 18ndal siis parillas ühe kohalikuga kahekesi ka oma sünnipäeva tähistanud (mis muide kasvas hiljem päris korralikuks peoks). Malbeci vein on appi kui odav ning maitsev, ning Argentiina köök Ecuadori või Brasiilia omaga ausõna võrreldamatu. Ma imestan siiamaani kuidas kohalikud Macid ja muud burgeriputkad küll elus püsivad. Põhimõtteliselt on suurem maci-eine siin samas hinnaklassis kui korralik restoranilõuna.

Paar sõna ilmast ka, et teil talvetuisus ikka meel rõõmus püsiks Nimelt oli siin eilseni mõnus euroopalik suvi, päeval 28, öösel umbes kakskümmend kraadi. Eile oli aga veidi teistmoodi olemine. Hommikul dušši alt tulles tunned, et peale kuivatamist oleks just paras aeg omale uuesti vett kaela kallata. Ja taevas oligi paari tunni pärast armuline, kallas koonerdamata. Nii et metroo seisis, elekter tuli ja läks ning kogu restorane ja baare täis Palermo linnaosa vajus julgelt poolemeetrise vee alla. Siinkirjutaja sai nelja kvartaliga vihmavarjust hoolimata läbimärjaks ning pidi seekord tangotunnist loobuma. Aga vesi on siinmail soe, nii et ei nurise.

Ah, mis ma siin seletan, pean nüüd lippama. Tulge ja vaadake oma silmaga. Ise kavatsen samuti Argentiinasse tagasi tulla.

See on ikka nii võimas et ma ei ütle midagi. Paar mannetut pilti teile.

Nagu geograafias andekamad aru said, olen otsapidi Foz de Iguassus ehk terve suur hulk kilomeetreid Riost läänes. Kuid, peale seda kui teie loll kirjasaatja aru sai, et ta Brasiilia viisa on siiski multiple entry, muutus maailmapilt korrapealt. Enda piraajadele, alligaatoritele ja loendamatutele moskiitodele ohvriks toomise asemel hakkas süda aina rohkem hoopis lõunale poole kippuma, parematele jahimaadele. Ning kui korra üle piiri Argentiinas söömas käidud, olid asjad selgemast selged.

Hüvasti armas bassein ja kilone konn, kes õhtuti meile siin seltsi pakkus!
Peatse jällenägemiseni, Brasiilia.

- Tead mis mulle Brasiilia juures meeldib?
- No mis siis.
- Väikesed naljakad asjad. Üldiselt on neil seal kõik enamvähem sama kui siin Euroopas, ainult teistmoodi.
- Näiteks?
- No näiteks rannas mängitakse siin mitte võrkpalli, vaid futvolei'd ehk siis jalgadega võrkpalli. Kaks kahe vastu, ja hästi mängivad, pagan võtaks.. Või naudid rannas päikest, ümberringi ei paista justkui keegi suitsetavat, ometi levib marihuaana lõhn allatuult. Ja muide, viimane kui üks rahva vahel ringi jalutav müüja karjub oma kaupa kiita, ainult jäätisemüüjad on miskipärast vait.
- Miks siis nemad mitte?
- Ei tea, jäätise järgi siin nõudlust pole. Võibolla sellepärast. Või lähed näiteks supermarketisse, ütleme Mundiali. No kaup nagu oleks umbkaudu sarnane, aga kassapidajad jummel. Kakskümmend kassat on korraga tööl, täpselt nagu kakskümmend kilpkonna. Iga kaardimakse märgitakse kaustikusse üles. Ja asjad pakitakse siin kenasti valimatult väikestesse kilekottidesse, nii et suuremate ostude tegijad lähevad ära, kärus mõnikümmend kilekotipakki. Ehk kardavad, et varas rabab ühe koti käest ja pistab jooksu? Et nii on kahju väiksem?
- Mmh, ei usu.
- Ma ka tegelikult mitte. Aga võtame bussid, need on siin tiptop korraldatud. Esiteks on neid kõik tänavad kogu aeg täis, mis tähendab et mõni neist ikka sinule soovitud suunas liigub, ja teiseks on bussisaatjal erinevalt Eestist selge roll. Tema võtab sult piletiraha või kontrollib su kaarti ning laseb sul pöördvärava vahelt läbi liikuda. Sisenemine on eest ja väljumine tagant uksest.
- Ja paksud?
- No peavad end läbi pressima. Või metrood kasutama, seal tundus rohkem ruumi olevat. Aga tead, kõige lahedamad on siiski pangad. Osadel on lausa silt väljas et "30 horas", aga raha saad ikkagi vaid teatud kellaaegadel kätte. Rahaasjad pole ilmselt öösel ajamiseks.
..
Oh, mõnus on. Elu kulgeb vaikses küll-kõik-läheb-okei fiilingus. Enam ei ole eriti vahet kas baarimees unustab su arvele mõned ampsud lisamast või annab nurgapealne mahla&saiaputka lubatud kahe piruka aseme kogemata vaid ühe salgado kaasa..

See linn on mulle meeldima hakanud. Kurb on siit lahkuda. Ning kui Karneval peale ei trügiks, oma kommertslikkuse ja kallidusega, vist ei lähekski. Siinsed metroood kus tuleb särki kanda, siinsed teenindajad kes on aeglased ja alustavad sinuga maast ja ilmast jutte, siinsed inimesed kes on alati valmis suhtlema, siinsed rannad kus pole kunagi ikülm ega igav, siinne melu kus iial ei tea mis õhtu võ'i homne tuua võib..

Kahju on, aga homme on mul viimne päev siin. Ylehomme hommikul ootab buss, mis viib mind 23h jagu läände. Aga eks sellest siis kui aeg käes. Täna mõtlesin et ronin Tijuca metsa, aga karneval on linna juba niivõrd haaranud et tuhkagi. Liiklus seisis ning mingi bloco käras just botaanikaaia juures, kust mul oli mõte buss võtta. Mis muud kui pidutseda koos teistega ja jõuda jälle lõpuks Ipanema randa. Ehk läheb homme teis

Õhtupoole ründasin pangasaale ning kolmandast oh issand hoia saingi pühapäevale vaatamata veidi raha kätte. Edasi Sambadroomile, mis täna tasuta ning kus kõrvaltänavad kihavad kohalikest bändidest. Otsekui sellest vähe, tuli igasugu õllede kõrvale kohalikega tantsida ning lõpuks uue, ümbernurga hosteli ees viinaga tembitud guaraanat juua. Kannatlikus on ykis voorus mille siin kiiresti selgeks õpib. Aamen.

Alar,
üle tüki aja ausalt purjus

Sai siin korraks jalgpalli mainitud, tuleb sellest paar sõna veel rääkida. Jalgpall on siin lõppeks ülim kuningas, hostelis on toadki kas Rio randade või jalgpalliklubide järgi nimetatud.

Mõned päevad tagasi juhtus sedasi, et Simon (üks sakslasest jalgpallihuviline, kes nt Buenos Aireses käis 9 päeva jooksul 7 kohtumist vaatamas) hankis meile piletid Maracanã staadionile Fla-Flu mängule. Hüva, Maracanã staadion mahutab umbes 100 000 pealtvaatajat ning Fla ja Flu tähendavad vastavalt Flamengo ja Fluminense jalgpalliklubisid. Need kaks on Rio ja vist ka kogu Brasiilia kõige kõvemad klubid ning nende omavaheline kohtumine on classico, mis toob kohale eriti palju rahvast.

No läksime siis meiegi. Sõu hakkas pihta juba metroos, kus Flu puna-valge-rohetriibulised fännid laulu lahti lõid ning rõõmsalt möllasid. Metrooga, muide, ei soovita ma siin sõita kl 17-19 vahel, kui on tipptund ning muidu toredad inimesed muutuvad mingiks pruuniks kokkupressitud loomakarjaks. Äka, ma ütlen. Aga jalgpallihuvilised mahtusid vagunisse kenasti ära.

Kohapeal oli kisa, laulu ja suurte lippude lehvitamist muidugi veel rohkem. Silma järgi otsustades oli Fla puna-musti pooldajaid ca kaks korda rohkem. Eks Flamengo ole siin kõikse populaarsem klubi ka.

Ja mäng ise! 40 reaali eest pakuti justkui teatrietendust, kust ei puudunud kollased ja üks punane kaart, meisterlikud triblamised, rohked väravad, mänguülekaalu ootamatu muutus ning muuseas ka poolaja keskel tehtud veejoomispaus. Põhimõtteliselt lõi Flu vastased esimesel poolajal nokdauni, minnes kiiresti 3:1 juhtima ja pannes Flamengo fännid masendunult vaikima. Teine poolaeg sõjaõnn pöördus ning peagi oli seis 3:3. Kuna mäng jäi korraks vaiksemaks, arvas Simon, et no rohkem enam vist küll väravaid ei näe, aga just siis skooris arvulises vähemuses mängiv Flamengo veel ühe korra. Ja siis veel korra. Flu poolel oldi nagu matustel, samas kui võitjate pool huilgas ning vastaste fännide poole ühemõttelisi "panime teile ära" liigutusi tegi, sh ka naised.

Sel öösel läksin Põhja-Riosse, kuhugi eimillegi ja favelade vahele. Ööbisin kohaliku brasiilase juures, kes seletas, et vannitoa uks oleks targem kinni hoida, siis ei lenda nahkhiired sisse.

Aa, ja kompu kõige lõppu. Nimelt võtsime ühel õhtul hostelis huvilised kokku a läksime välja tänavale, kus nurga peal väike aiaga piiratud vutiväljak ja kohalikud noored mängivad. Ja pagana hästi mängivad, pall justkui jala külge liimitud. Mäng käis 4-4 vastu, 3 väravani. Esimese kaotasime vist kolme minutiga.. Mõni aeg jälgisime mängu kõrvalt ning järgnine lahing oli Kanada-Saksa-Inglise-Eesti ühendatud koondis Brasiiliast juba 3:1 parem. Yours truly lõi sealjuures kaks väravat. Lüüa brasiillasi jalgpallis nende enda maal, kuhu siit veel tõusta on

Jumal oli armuline, jõudsin eluga kohale küll. Lendude ajal olin nii zen et oleks lennuk pidanud alla kukkuma, poleks see minu meelerahu neil paaril viimasel minutil rikkunud. Vat mis vabadus kõik annab.

Rio lennujaamas kulges ametlik osa ladusalt, plikad passikontrollis kihistasid küll Eesti peale veidi naerda, justkui intuitiivselt aru saades, et tegu on mingi kauge elamiskõlbmatu eskimomaaga, kus tuhmid inimesed elavad üksnes ja ainult seetõttu et neil oli õnnetus sinna sündida. Edasi arrival terminali liikudes üritati mulle tee peal korra kott pähe tõmmata, väites et aiaiai viimane buss läks kell seitse välja ning praegu (so umbes kaheksa paiku) saab linna ainult taksoga ja kas mai tahaks ühte. No ei tahtnud. Uksest välja astudes paistis frescao (air-con) buss kohe kätte. Too vist ootaski mind, sest peale minu pealejõudmist asus ta kenasti sobivalt Copacabana poole teele. Mu peamine peatuspaik siin on sellele teele jääv Botafogo rajoon, hostel asub vähem kui kvartali kaugusel kohalikust metroojaamast. Kel aga geograafiliste detailide järgi suurem huvi, võtku netist Rio kaart lahti, täpsemalt siis Zona Sul.

Esimene päev siin möödus kohustusliku tutvumisega Ipanema ja Copacabana randadega, kohustusliku 3-reaalise caipirinha nautimise ning vist niisama kohustusliku päikesepõletusega. Peale seda olen sissekreemitamise protseduure vähe tõsisemalt võtnud.

Järgmisel päeval proovisin Joshi soovitusel ebatavalist teed Corcovado mäe otsa, kus asub asub teatavasti Rio sümbol, ilmatupirakas Kristuse kuju. Josh Harmony on muide vahva tegelane, ameeriklasest kunstnik-pottsepp, kes õpib siin portugali keelt, elab hostelis, värvib selle uksi siniseks ning armastab Rio peal ringi jalutada. Hüva, matk ebatavalist teed pidi Corcovado otsa sai alguse Lage aedadest, kus asub silma järgi otsustades üks mõnus visuaalsete kunstide kool, vat sellise aatriumiga:

Kohe raja alguses, mille ma tänu Joshi salaõpetustele üles leidsin, õpetati vahet tegema mürgiste ja mittemürgiste madude vahel. Ma arvan, et teen neil nüüd vahet küll. Lõppeks, kuna mu reisikindlustus hakkab kehtima alles veebruari keskel (kaheks nädalaks), sest Eestist juba lahkununa ei saa teps mitte niisama internetis poliisi sõlmida, siis tuleb esialgu ehk vähe tähelepanelikum olla, eksole.

Teate, ausalt, ronimine 34 kraadises palavuses mööda järsku mäenõlva ei ole naljaasi, isegi kui puud päikese eest varju pakuvad ning aegajalt end mõne vähese veega joa all jahutada saab. Oli mis oli aga üles ma jõudsin. Kristuse kuju juures on tehtud liigagi palju pilte, seega minu poolt siia vaid üks.

Pão de Açúcar

Aa, ja vahepalaks minu poolt soojad soovitused Rough Guide autoritele. Nad võiks kollektiivse autodafee ette võtta. Või eriala vahetada. Või peaks RG andma neile õpetuseks heal juhul neljandiku senisest reisirahast. Loomulikult ei sisalda RG taolist huvipakkuvat informatsiooni nagu tuntumate rahvusparkide matkarajad isegi mitte niivõrd esmartarbelist reisiinfot nagu hostelite või busside hinnad või üldülevaatlikud kaardid. Selle asemel on seal lademetes infot a la luxury tour operators in Pantanal. Kas nad tõesti usuvad, et paksud ameerika pensionärid lasevad mööda Brasiiliat iseseisvalt ringi, RG ühes käes, rahapakk teises? Minu sügavalt subjektiivsel hinnangul kohtab selliseid tegelasi siin igatahes harvem kui neegreid Hiiumaal.

Mäest alla sõitsin spetsiaalse mäetrammiga, ning a decir verdad tegelikult viimased 500m üles ka, sest ilma piletita Kristust imetlema ei lasta. Vaestel pole tõelise usu juurde asja. Trammilt bussile vahetades ja kesklinna poole loksudes kogesin jälle kord midagi väga puhhilikus stiilis “kuidas asjad lihtsalt juhtuvad”. Nimelt sattusin suvalises peatuses maha tulema ning veidi kõrvaltänavetes ringi kolades bloco Imprenza sambarongkäigule. Öelge veel et Karneval hakkab alles veerbuari keskel! Möll ja suurepäraselt kokkumängitud trummimürin olid lihtsalt kirjeldamatult võimsad. Muusikat mängiti ja tunnuslaulu lauldi suure veoauto katuselt, mis teosammul edasi liikus. Selle ees bloco liikmed, nende ees ja kõrval kõik mudu pidutsejad ja kõige ees veetsisterniga auto, mis aegajalt suvatses tuletõrjena tänavaid tantsivat massi kasta. Muide, kohalikud on siin korduvalt arvanud, et õige karneval käibki vabalt tänavatel, mitte turistidele mõeldud piletitega Sambodroomil.

Järgmised lõigud üritavad suure vaevaga edasi anda Rio reedeõhtust hullu peomeeleolu. Linna kuumim paik peopidamiseks on muidugi Lapa, kuhukanti siis noored ja tegelikult ka mittenii noored brasiillased pidutsemiseks kokku kogunevad. Alustuseks tuletage meelde, et kui päeval on siin seni konstantselt 34-36 kraadi sooja, siis öösel on temperatuur ca 30 kraadi ehk jätkuvalt vägaväga soe. Kes veidigi liigutab, see higistab.

No juhtus nii, et terve hostel asutas end peale südaööd vahel Lapa poole liikuma. Bussijuht olid vist kah reedeõhtuses tujus, igatahes võttis ta sõidustiil ja –kiirus ka kohalikud (cariocad) pead vangutama. Lapas läks jälle nii nagu minema pidi ehk kaotasin kogu hosteliseltskonna 5 minutiga silmist ning liikusin koos viie kohaliku tütarlapsega pidutsema, kes võtsid mu nö oma kaitse alla ning rääkisid palju huvitavaid lugusid. Noh, tegelikult sai inglise keelest aru vaid üks carioca, teised olid julgelt kolmveerand umbbrasiillased. See on siin tavaline lugu. Igatahes ei takistanud see neil vähimalgi määral mulle naerdes portugalikeelseid roppusi ja kahtlase sisuga küsimusi-ettepanekuid õpetamast. Küsimused stiilis kas sa oled kahe neiuga maganud? Kas sa selle minu sõbrannaga siin tahad täna magada jms panid mu aegajalt ikka parajasse plindrisse.

Minu arvates oli paigas, kuhu liikusime, tegu tohutu peo ja armuturuga, kuid teiste kinnitusel vaid tavalise sõpradega kohtumisega. Rahvas hängis peamiselt tänavatel, kuigi siinseal olid sissepääsumaksuga klubid. Võeti õlut, vodka-coolerit jms tujutõstvaid jooke, mis siinses kultuuris võtab vist küll viimsedki pidurid. Juba tee peal tõmbasid tüdrukud kaasa kaks Baywatch välimusega noormeest – no ilma särgita mõistagi Naised, midagi teile! Ilusaid mehi leidub siin rohkem kui ilusaid tütarlapsi, kuigi eks ta üks maitse asi ole (ja ma ei ole meeste poole kaldu). Jan ad ei raseeri kaenlaaluseid. Selle strateegilisema punkti osas jõudis seltskond arutledes arvamusele, et võiks ikka küll. Hüva, edasi. Peagi ilmusid eikusalt välja veel mõned meessoo esindajad, kes eranditult üritasid lühikese ajaga asuda carioca neidudega suhtlema distantsilt, kus kahe vahelt paberit ka tõmmates kätte poleks saanud. Vahel edukalt, aga muide, sugugi mitte alati. Proffessionaalselt kirjeldades võiks seda sushimushit võrrelda 15min business kohtumistega, kus äri käib kogu aeg, kuni businessis kokkuleppele jõutakse.

Tõeliselt kuum kutt oli aga ühe neiu pool-ex noormees, kellega ta õhtu jooksul kena 6-tunnise show pidas stiilis “sina jätad minu maha ja mossitad, siis vahetame jälle rolled. Aegajalt oleme nunnud ja suudleme ja tantsime kui noored kuradid”. Nimelt osutus too tüüp väga heaks tantsijaks, kes aitas mul pika öö jooksul kõrvalt vaadates ja õpetades nullist enamvähem kõlblikuks forrótantsijaks koolituda. Tantsusaal näeb siinkandis välja üks pimedas kõrvaltänavas asuv suvaline lahtise katusega poolkinnine väike hoov, kus ühes nurgas DJ ja teises väike baar. Keskel laseb rahvas mõnuga tantsida. Meie oma oligi sel õhtul forróle keskendunud.

No baila lõppes alles vastu hommikul, kui täiskuu Suhkrupeamäe kohal rippus ning mina, paar hosteli taanlast ning carioca neiud taksoga hosteli ette tagasi sõitsime. Eht asjad-lihtsalt-peavadki-nii-juhtuma viisil leidsime nimelt selles tohuvabohus oma hosteli peoseltskonna vastu hommikut jälle üles.

Lõpetuseks veel üks tähelepanek situatsioonist, kus cariocad käituvad võõraste noormeestega juttu ajades, mida juhtub kogu siin aeg, teistmoodi kui nt eestlannad (siinsed lugejad ehk väja arvatud, kuidas soovite). Kuidas siis cariocad reageerivad, armas lugeja, kui hommikuse hotdogi söömisel ligineb tundmatu okidoki noormees, ajab juttu, naerab ning lõpuks küsib telefoninumbrit? Aga kui ta võtab välja klapiga mobiiltelefoni, mille klapp on ripakil? Vat justnimelt. Vaene noormees.

Uh, aitab küll unejutust. Marihuaanat on suitsetatud, pidu on peetud, rannas on päikest nauditud, korra on isegi staadionil jalgpallile kaasa elatud (kujutage ette mina jah). Aeg on töiseks muutuda, nagu Josh.