April 2010

Ühel kenal pärastlõunal liitusin Terryiga, kes on 18aastane Hollandi vabatahtlik Tianyaris Põhja-Balil, õpetades lastele inglise keelt ja kõike muud ka. Tianyari kool on vähem kui aasta vana ning koosneb kahest ruumist. Suurem on klass, väiksem on office. Lapsi oli seal kahe tosina ringis, lasteaiavänderdistest pealtnäha umbes kaheteistkümneaastasteni.

Kuna Terry ise pidi seekord mingeid emaile lugema ja kirjutama, tuli mul koos teise uudistaja Marcusega lapsed kaheks tunniks oma hoole alla võtta. Korraldasime joonistustunni. Teemaks loomad, eesmärgiks paber nii korralikult ära maalida, et valget kohta enam pole. Tuleb tunnistada, et paljud siinsed lapsed on joonistamises ja piltide silma järgi kopeerimises vägagi andekad.

Sellal kui lapsed põrandal plätserdasid, avastasin officest lastele mõeldud inglise keele sõnaraamatu, mis aitas tunni lõpuks minu indoneesia keelt õige hea mitmekümne sõna jagu edasi. Paar sellist tundi veel ning võib igapäevased asjaajamised kohalikus keeles juba ära ajada. Kabar baik!

Aga praegu lähen lennukile, üks väikese sõrme küüs värvitud punaseks, teine mustaks (eile oli midagi peolaadset). Jalas teksad ja kingad, kuna ees ootab saatkond, kus shortsides-plätudes külalised joonelt välja kupatatakse. No eks näeb.

Lomboki ümber on palju väikseid saari (Gilisid), aga just need kolm loodepoolset paradiisisaarekest on ennast banana pancake trail'ile kindlalt sisse kulunud. Kuid erinevalt juttudest, et Gili Trawangan, see suurim ja esmasem neist, on praeguseks juba liiga arenenud ning tõeline päkkpäkker peaks minema Gili Menole, osutus Trawangan tegelikult vägagi vaikseks autovabaks saareks. Küllap vist pole hooaeg ka veel suuremat hoogu sisse saanud. Igatahes turiste oli kõikjal vaid üksikuid, mis tegi saarelt tagasisaamise mõnevõrra ebakindlaks. Paadid väljuvad ju üksnes siis kui on reisijaid täis, mis võib võtta jumalast suvalise aja, enamasti mitu mitu tundi.

Pooleteise tunniga jalutab Trawanganile ringi peale ning valdav enamus saart on tühi mis tühi. Istu mererannal ja toksi varbaga korallitükikesi või mediteeri niisama rahus. Saare väikesest kandevõimest annavad märku vaid tihtiesinevad elektrikatkestused ning mageda vee puudus, mis tingib enamuses kohtades soolase vee duššid (joogiks magevett ikka jagub).

Mis paradiisisaarte kohta ikka öelda, nad on täpselt nagu üks eestlane neid ette kujutab. Palju aega olesklemiseks, mittemidagitegemiseks ja päikesepõletuse hankimiseks. Ilusad snorgeldamis- ja sukeldumisvõimalused. Kohtasin snorgeldades kilpkonni, moray eeli, palju triggerfish'e ja teisi veealuseid tegelasi, näiteks mantis shrimp'i, kelle tegemisi oli eriti huvitav jälgida.

Gili Trawangani spetsialiteediks on turistidele pakutavad maagilised seened ehk "reisid kuule" mis pidi väga hea olema ja kenasti kõrgustesse viima jne. Seent ma seekord siiski ei proovinud, suurimaks paheks jäi ühe kohalikuga raha peale mängitud malematš. Mis kulges kohati taskulambivalgel ning lõppes viigiga. Kõva vastane oli.

Hiljuti sai Balil kuu aega täis ning tuli mõte külastada kõrvalsaart Lombokit. Muidu tekib juba tunne et Indoneesia ei olegi maailma suurim moslemiriik, vaid hinduistlike lillelaste pesa, kus esimesele lapsele pannakse traditsiooniliselt nimeks Wayan, teisele Made, kolmandale Nyomen või Komang, neljandale Ketut ning viiendale... no otsast peale, jälle Wayan

Mõeldud-tehtud. Seda enam et mul on siin hetkel üks külaline, kellele on tarvis peale pilvitava Ubudi ka Indoneesia päikselisemat ja mererannalisemat poolt näidata. Muide, Ubudist rääkides tuleb kurvastusega tõdeda, et ühes sealses parimas söögiurkas, Dewa Warungis, olid hinnad kahe nädalaga ca 20% tõusnud (siit ei maksa nüüd valesti aru saada, tegu on jätkuvalt ühe soodsama ja populaarsema kohalikku laadi söögikohaga). Bali lihtsalt areneb ning hinnad tõusevad. Kui aasta või kahe eest maksis Ubudis öömaja ca 50k siis hetkel on standardhind 100k (umbes 120 krooni). Lohutan ennast sellega et järgmine aasta on kõik kahtlemata veel kallim.

Enne Lombokile jõudmist tegin veel teoks ühe ammusekavatsuse ning ronisin kohaliku tulemäe Baturi otsa, loomulikult iseseisvalt ja ilma igusuguste segavate giidideta. Batur on siis seda tüüpi mägi, kus suure vana kraatri sees on kena järv ja mitu küla ning teine mägi, mis aegajalt ikka podiseb ja aurab ning kus tipus olles tunned, et siinseal on kivid soojad. Päris huvitav kogemus turnida mööda kraatriserva, pilved ümberringi ning järsud nõlvad mõlemale poole langemas. Justnagu väga kõrgel linnamüüril oleks. Või Udumägedes.

Batur aurab

Lombokile veab neid inimesi, kel aega palju, raha vähe ning tarvis ka motoroller pardale saada, aeglane vanaraud Padang Pailt. Kokku võtab ülesõit vähemalt neli tundi, millega jõuab laevatekil päikest nautides end ilusti ära kõrvetada. Kohale jõudes on märgata, et turiste on vähem. Õigemini ei kohanud ma neid enne Senggigit üldse. Ka liiklus on üllatavalt vaikne, valgusfooride juures ei toimu Balile omast mootorrataste ringrajasõidu starti. Kaubanduses on kuum kaup pärlid, mida siin Lombokil hoolega kasvatatakse. Siinseal mošeed muidugi. Sõbralikud inimesed, kes aitavad vihma kätte jäänud vandersellidel paar sõna indoneesia keelt õppida. Ning kui juba Senggigi poole jõuda, siis loomulikult rannad, millest ühe ääres me teist päeva oleleme.

Gili saared paistavad. Ootavad.