May 2008

Juhhei, taas Euroopas!

Euroopas on naised ikka PALJU ilusamad kui Ecuadoris. Ning kodusem on siin ka, isegi kui lennujaamas tuleb neli pangaautomaati läbi proovida, enne kui üks neist suvatseb töötada ning vajalikke eurosid jagada. Kiiresti metroosse - käigepealt väike raamatuvahetus ühe prantsuse plikaga - ning juba tervitaski Puerta del Sol meid nii tuttavlike inimkujudega ning massaažipakkujatega.

Madriid on vist küll koht, kus tasub hostel ette kinni panna (ära öelda jõuab alati). Aga ega polnud põhjust viriseda, teisest vaadatud kohas leidus ruumi ning oligi öömaja otse vanalinnas olemas. Aknast avanev vaade naabermaja katusel lehvivale poolikule mereröövlilipule päkkpäkkerit ei sega.

Laupäevaõhtune Madriidi kesklinn, kus igat masti plazaid nagu auke šveitsi juustus, on täpselt nagu pidutsemiseks loodud. Esimeses ehthispaanialikus sodise põrandaga ning rahvast paksult täis baaris-tavernas-urkas, kus Rioja veini sai joodud, näidati ootamatul kombel Eurovisiooni otseülekannet (justnimelt näidati, kuna heli polnud baarisuminas praktiliselt kuulda). Kõiki neid ingleid ja iluuisutajaid jm tolasid vaadates sai südamest naerda. Ning kui Hispaania kord tuli, löödi heli valjemaks ning einoh, niimoodi naerdes võib ju vein kurku minna..

Järgmises cervecerias (teate ikka, et neis tohib suitsetada?) oli baarimeheks lahe säga Antonio, ca 60-aastane parajalt paks sell, kes ilmselgelt nautis tööd tehes ka ise õhtut. Kui uurisin, mis jook see "vino de verano" on, mida õlle moodi vaadist lastakse, vastas Antionio muheledes: "Vino de verano? Ricky Martin elab seal".

Õlut ja veini valati ikka ohtralt (palju rohkem niisama kui tellimuste peale), tapas'test rääkimata. Kui on pidu, siis maja ei koonerda. Mingi kell pandi too "Gambrinuse" nimeline koht kahjuks kinni. Kuna kell 5 õhtul normaalne peotujus inimene hostelisse magama ei lähe (ajavahe 7 tundi!), leidsin end peagi tantsuklubist, kolme tütarlapsega (no läks kuidagi nii). Mojitod, cuba libre'd ning kaasahaarav ladina tantsumuusika võivad olukorra tõeliselt kuumaks kütta.

Desire, lady of storms to come, is a knot hidden somewhere by thy skin. Find it I must, and muttering spells, untie it..

Kuna AirComet lennutas meid Quitost Madridi asemel kõigepealt Guayaquili ning viskas seal kaheks tunniks lennukist välja, kasutasin tekkinud aega Ekuadori puudutavate märkmete tegemiseks. Ehk on alljärgnevast teistele sinnakanti rändajatele abiks.

• Lendudest. Eestist ei tea Ekuadoris otse loomulikult mitte keegi mitte midagi. Riiki sisenemine on sellegipoolest käkitegu, tuleb vaid piiril paar väiksemat paberit täita (jagatakse lennukis). Lahkumisel on kontrolle märksa rohkem, sh ka vestlus narkopolitsei esindajaga. Vihje: kui passi vahel on vana INGALA kaart, Galapagose piletid vms, võid erinevalt kohalikest kottides sorimisest pääseda. NB! Lahkumisel tasub kindlasti meeles pidada, et Quito lennujaam nõuab maalt lahkujalt ca 41 USD lennujaamamaksu, (Guayaquili oma veidi vähem). Sellest $ 1.55 läheb tuletõrjele, ülejäänu arvatavasti mõnda riiklikku mutiauku. Siseriikliku lennuga nt Galapagosele sõites küsige, kas ISICuga soodustust on. Meid õnnestust sedaviisi viimasel hetkel 50 dollarit säästa. Ahjaa, ja kui Euroopast Quitosse sõidate, siis ärge imestage, kui kaasavõetud šampoonid jms tuubid esimest korda avades purtsatama kipuvad..

• Bussist. Ekuadoris ei maksa osta piletit kassast, kuna kassasid on palju ning kõik yritavad müüa sulle piletit justament oma firma bussile. Parem on lihtsalt vaadata, mis buss soovitud suunas parajasti väljumas on (uskuge, see on väga lihtne) ning sellele hüpata. Liiklus on tihe, kuid siiski mitte võrreldav Indiaga. Nii et Ekuadoris võib soovi korral autorendile mõelda küll (arvestades teede olukorda on 4WD hea valik).

• Reisiajast. Quitost välja sõites võib oodatavale reisiajale julgelt tunni lisada (see kulub läbi linna venimisele ning reisijate pealemeelitamisele). Rusikareeglina maksab 1h sõitu 1 USD ja vastupidi. Samas, kui on tarvis kuhugi kindlaks kellaks kohale jõuda, siis varu olgu korralik. Nt meil läks kaks bussi teel peal katki, mõlemad just siis kui olime teel lennuki peale. Teisel juhul otsustas lisaks ka yks el Oriente sildadest, et vajab remonti (seega lisa veel yks tund keevitamise vaatamiseks). Maalihked on samuti võimalikud, kuigi meie teed nad otseselt ei takistanud. Ühesõnaga, olete hoiatatud.

• Turvalisusest. Silmad lahti. Tavalised välistaskud ning tõmblukkudega kotisahtlid on rahvarohketes kohtades targem hoida väheväärtusliku kraami tarvis. Quito tundus küll turvaline olema, aga erinevalt nt Galapagosest on tegu näilisusega. Üks kanada paar, kellega Isla Isabelal kohtusime, rööviti nimelt paljaks otse Quito vanalinna piiril, keset päeva. Piisas tühjast tänavast - kaks meest noaga eestpoolt ning kaks meest tagantpoolt. Seega, õhtul on taksosõit Quitos tõepoolest peale mugava transpordi ka odavaim kindlustus. Muide, taksomeetreid ma Quitos ei kohanudki, nii et sõidu hind tuli alati enne kokku leppida/vaielda. Ja nagu kõikjal, on lennujaamas ootavad taksod need kõige ahnemad - ärge end siis liiga pügada laske.

• Öömaja. Maksimaalselt 20 dollariga saab päkkpäkker omale kahese elamise pea kõikjal (vbl mitte Guayaquilis?). Ette bronnida pole mõtet - tule kohale ning vaata ise üle, kas meeldib. Kui ei, siis ümber nurga on järgmine.

• Ilm on Ekuadoris nagu jumal juhatab. Oleneb millal minna, kuhu minna, kui kõrgele minna. Tavaline lugu, et üks hetk sajab vihma ning tund hiljem on taevas selge ning päike sillerdab. Päike on kusjuures tugev, isegi kui temperatuur seda aimata ei lase. Ca 30-se faktoriga päikesekreem kulub ära.

• Raha ja hindadest. Ekuadoris kehtib teatavasti jänki dollar. 50 ja 100-dollarised kupüüridega võib probleeme tekkida (võltsdollarite hirm), samas meie saime kõigist 100-dollarilistest ilusti lahti. Peenraha on hinnas - tihti pole müüjal sulle 20-dollarilisestki tagasi anda. Alkohol on odav (nagu bensiin) ning kui poodi satud, siis suisa jalustrabav. Pudel rummi alates $2.70 jne. Hinnatase on mõnevõrra kõrgem Galapagose saartel.

• Misa kaasa võtta ja võtmata jätta. Mina võtaksin kaasa eelkõige rohkelt dollareid, mugavad jalavarjud, korralikud päikeseprillid, kahepoolse sõnaraamatu, guidebooki (meil oli Footprinti oma) ning vihmakindla õhukese jope. Maha soovitan jätta päikesekreemi (Eestis on liiga nõrga faktoriga või liiga kallid, tihti mõlemat), T-särgid, kampsunid ja üldse liigsed riided, samuti putukatõrje, ka see on targem kohapealt osta. Travel light and be happy.

Kevad tuleb, jah? Igatahes siinmail, niipea kui Bañosest kilomeetri jagu madalamale tulla, läheb (veel) soojemaks küll. Ja isegi päike suvatses välja tulla.

Bañosest ida pool asub mo'nus unine Tena, mis on siis umbes täpselt Amazonase kõige kaugem lääneserv. Siit ida poole jääb ainult igavene Sünklaas, vähesed on selle eluga läbinud. Tena, muide voib uhkustada Tartu kaarsillaga, ainult et taustaks on palmid. See voib tunduda tyhiasi, aga yldiselt on siinkandis koik sillad kas rippsillad voi ehitatavate sildade ajutised asendussillad (enamasti viimased).

Tenasse tulekuks oli ka teine põhjus peale selle, et nüüd on käidud pealinnast Quitost nii idas kui läänes, nii põhjas kui lõunas (geograafiahuvilistel palun vaadata reisi kaarti). Nimelt tulevad siit Andide idanõlvult alla hiiglama head raftingujõed, mis praeguse vihmaperioodi ajal veel ekstra emotsioone pakuvad.

O'htu saabunud, otsustasime kiiresti, et ah miks ka mitte katsetada klass III ja IV joge, kus alles eile veel raftingut ei tehtud - olevat korge veeseisu tottu liiga ohtlik. Ah, ohtlik voi midagi. Riverpeople osutus lahedaks pruunisilmseks iiri perekonnaks, kes Tenas juba 14 aastat tegutseb ning raftingut, kajakisoitu jms korraldab. Kes raftingut kogenud, voib ette kujutada, mis monu on Amazonase jogedel 36km allavoolu soita, ymbesringi rohelus, joad ja muidugi ka'restikud. Ja mis siis, et teine paat yhe a'gedama koha peal ymbes laks? Oligi lobusam

Teine paev kuulus siis selvale ehk dzunglile. Ytleme, et tegu oli veel ma'rjema ettevotmisega kui rafting, kui see yldse voimalik on. Lodge'i kohale joudes oli koik nagu unenaos - ta'iskuu, vo'rkkiiged, dzungli ha'a'led, helendavad putukad ning yksik nahhiir meid tervitamas. Hommikul olid asjad siiski rohkem vihmametsa nagu, mis a'raseletatult tahendab, et vihma kallas kuni pealelo'unani valja. Matk kujunes po'o'raseks mudasumpamiseks, kuna iga teerada oli ennast jo'eks moondanud. Yhe koha peal, kus tavaoludes tee jo'ekesega ristub, ristus ajutiselt so'na otseses mottes yks jo'gi teisega. Poleks kuidagi osanud arvata, et seda vett sealt taevast nii palju alla sadas.

Vast ehk esimest korda selle reisi jooksul tuli ka to'eliselt ettevaatlik olla, sest libedal ylespaisunud kanjonijo'e kaldal turnides ning labi langevate jugade liikudes oleks teatud kohtades libisemine tahendanud jo'kke kukkumist - ja see omakorda reinkarnatsiooni (loodetavasti).

Kuna USB soft pärineb siin 2001.aastast, siis unustage asjakohased pildid ära, esialgu. Võib-olla õnnestub Madriidis midagi yles riputada (eks vahepeal on yksikuid pilte lisandunud kah). Muide, olemegi hetkeks juba Quitos tagasi ning parasjagu enchilada'l hea maitsta lastes loeme reisi Ecuadori osa loppenuks. Na''gudeni Euroopas.

A propos, kui kellelgi huvi siia pikemaks tulla, siis vabatahtlikele voimalusi jatkub, nt: www.merazonia.org.

Kui sulle maisijahust isetehtud pannkoogid mingil imelikul pohjusel siiski ei maitse, siis soovitaks seada sammud Casa Hoodi, peale imehea sooja õunapiruka jms saab seal mitmesuguseid mänge mängida, kino vaadata ning raamatuid vahetada. Casa Hoodi on kerge segamini ajada Cafe Hoodiga, aga mis sellest - viimane on lahe lilleline hipikoht, mis väärib samuti külastust.

Baños, toeline kuurortlinn. Tea, kas tanu siinsetele vetele voi muidu, aga kohalik rahvas on hullus elujõus - nt nägime kuidas 95-aastane mutt cable car'iga sõitis (selline köie kyljes rippuv kabiin, millega on muhe yles-alla vetrudes üle sügava oru sõita). Teiselt poolt veeres linna tänavatel jälle oma neljaaastane plika väikese bagit meenutava elektriautoga. Ikka edasi ja tagasi ja kui juba parkida, siis vastu lilleposti - nii on hea ja õige, eksole?

Baños võib olla tuntud oma termide poolest (on ikka pagana kuumad küll), kuid peamiselt oleme siinkandis siiski mägedes matkanud ning jalgratastega ringi sõitnud. Tungurahua vulkaan, mille jalamil elame, on olnud armuliselt vaikne ning kahjuks salapäraselt pilvedesse mähitud, kuid ilusaid vaateid mägedele ja mägedelt jätkub. Samas on mägironimine ja ojadele tammiehitamine uskumatult vaevanõudev tegevus ning aitab sellest küll. Cotopaxi ja Chimborazo nõlvadel turnimine jäägu mõnest teiseks korraks. Kohe pakin asjad kokku ning asun teele idapoole - el Oriente'sse.

A'sja lopetasin Tony Horwitzi "Baghdad without a map and other misadventures in Arabia", mis mind juba Krabist saati reisidel saatnud on. Huvitav lugemine, a'rgitab mo'tlema. Naiste roll, va'a'rtus ning nendesse suhtumine on eri paigus ikka nii erinev. Kus tuleb pruudi eest luna maksta, kus nouab mehelepanek korralikku veimevakka. Kus ka'iakse paljurindu ning kus juba jalalabagi na'itamine on (lubamatu) erootika. Kus la'hisuhe on sisuliselt omandivorm ning kus la'htutakse tunnetest, lootes nende pysivust. Mulle endale meeldib neis asjus liberalism, ent on see ikka minu teadlikult kujundatud toekspidamine vo'i siinsest religioonivabast yhiskonnast tulenev ning ma'rkamatult omaksvoetud vaartushinnang?

Alles praegune matk Ekuadoris on pannud mind tajuma, kui vaikeseks on maailma jaanud. Ekaudor tundus kauge ja eksootiline, enam mitte. Reisimise lihtsus ja kiirus on toonud kauged maad vaga la'hedale - ca 15 lennutunniga void jouda peaaegu koikjale. Vaevalt et Darwin voi Humboldt omal ajal paari paevaga siiamaile joudsid.. Sisuliselt astud tanapaeval valgesse teleportatsiooniaparaati, mis sind kymnekond tundi hiljem hoopis teises maailma otsas uuesti va'lja laseb. Lend pole enam reis, vaid maandumise ootamine. Ning kui kaugel saabki olla koht, kust sober su paari nupuvajutusega oma mobiililt haigutades katte saab (Ekuadoris EMT telefonid kyll onneks ei to'o'ta)?

Mulle tundub, et kiiruse saavutamise ja vahemaade kaotamisega oleme kaotanud veel midagi. Meil on e-mailid, ent pole aega kirja kirjutada ja posti panna - voibolla oleme aja voitmisega kaotanud jarelemotlemisaja?

O'htust!

Kuna Otavalos la'ks hommikul ebaviisakalt vihmaseks, toimus ta'na kolimispa'ev. Uus aadress on Baños. Olles sellega ta'nase pa'eva uudised ammendanud, asugem ma'lestusi ma'letsema.

Otavalos sai siis lopuks aklimatiseerumine proovile pandud ehk teisiso'nu ette vo'etud rattamatk la'hiymbruse kyladesse. Ta'nu suurepa'rasele ettevalmistusele ja'i hing kinni alles 3-4 km pa'rast starti. To'ele au andes tuleb lisada, et see toimus kohe pa'rast esimest arvestatavat to'usu. Kuidagimoodi va'ntasime Quirogasse (10km?), eesma´rgiga teha tutvust Lago de Cuicocha'ga (j'arv yhes kunagises vulkaanikraatris). Pruukis seal keskva'ljakul korraks seisma ja'a'da, kui juba tuli yks ettevo'tlik hombre (ma'letate suhkruvatimyyjaid?) pick-up taxi teenust pakkuma - ko'igest $2 per nase viib ta meid ja'rveni ja tagasi, kohapeal mytaku me kaua tahame. Hu'va. Kuna tee Quirogast ja'rveni osutus yheksainsaks loppematuks to'usuks, siis loobusime yleval pick-upi teenustest ning lasksime alla tulles mo'nusalt piduritel suitseda. Tyhja sest ja'rvest - oli kah -, nii lahedat rattaso'itu Eestis nautida ei saa.

Tagasi Quirogas, votsime yhest ilmselt asfaldilo'hkumismasinaga suguluses olevast aparaadist ja'a'tise ning kolasime seejarel veel mitmes setmes kylas ja muidu looduskaunis kohas. Ma'rkimisva'a'rseks pean neist vaid Cotacachi't, mida sinnakanti sattujatel kindlasti kylastada soovitaks. Ta'navate kaupa uskumatult ilusaid ja kunstipa'raseid maju.

Laupaev on Otavalos teatavasti turupaev. Erinevelt mo'nede ha'rrade arvamusest tundus laupa'evahommikune turg kogu linna tanavad vallutanud olevat, erandiks paar ristmikku, kus kaubamyymist keelavad sildid yleval. Ja myydi ikka ko'ike, turistina'nnist kohalike hiina ketsideni ning viinamarjadest seakeredeni. Jai ainult yle imestada, kuhu kogu see rahvas ohtuks kadus - meie visiteeritud peña oli peaaegu inimtyhi (band ise oli nagu andidemaa muusikat tegev punt ikka).

Eks maailm ole igal pool pohimotteliselt yhesugune, kui pisiasjad valja arvata. Moned siinsed pisiasjad, mis silma on ja'a'nud:

Kui Eestis on tykk tegu, et jaatisega pikamaabussi kobida, siis siinmail tulevad jaatisemyyjad kogu oma kylmkapiga bussi jahutavat kraami pakkuma. Kaua sa ikka vastu paned

Eestis on koerad ilusti aias/ketis vo' vahemalt maa peal. Siinmail pole haruldus, et hundikoer vahib sind majakatuselt, seltsiks tavaliselt veel moni peni vo'i paar.

Kohalikud chicad on nii umbes 15-aastaseni igati ilusad, omandades aga siis yhllatuslikult jarsku ning praktiliselt eranditeta va'ga vormikad jooned. Vbl on pohjus siinses ko'o'gis, mis on meid viimased kaks pa'eva pannud burritodest, quesadilladest jsm mehhiko roogadest toituma?.. Pagan, ma olen juba kolm korda pidanud kogu oma tahtejoudu kokku votma, et ahvatlevatest friikartulitest eemale hoida. Ja seda koik tanu teatavale kihlveole yhe kena preiliga. Nu pagadi.

Tere jälle,

Otsapidi Galapagose saartelt tagasi eluga ning nüüdseks Otavalos, kus aega on laiemalt käes (märkate täpitähti?).
Teisisõnu, oleme mägedes, kus sajab vihma, hapnikku jagatakse rahvale limiteeritult ning merd pole kusagil näha.

Sõit Quitost Otavalosse kestis oodatud kahe tunni asemel kolm, kuna teadagi tuli buss enne korralikult rahvast täis laadida ning seejärel igasugu nodi müüjad peale lasta, midagi ehk ikka ostavad.

Galapagosest. Hollalaa, rahvas, neid saari peate te ikka oma silmaga ise nägema. Ning diving kursused tehke enne ikka ka ilusti ära, koos julgelt 20-30 dive'ga. Et ei läheks nagu minul, kelle jutu peale shopkeeper veidi mõtles ning siis laadnalt 4 asemel 15 dive kirja pani, nii igaks juhuks. Siinsed hoovused on kaasahaaravad nagu veealune maailmgi ning tõele au andes tuli mul tänu oma kogenematusele korra ikka 20m pealt nagu kork vee peale tulla.

Galapagose kruiisilaevade mõnudest me suurt ei tea, kyll aga võin vabalt kinnitada, et peasaartelt tasub niipalju kui saab kõrvale minna - nt Isla Isabela on üle ootuste chill, koos oma üksikute randade, vulkaanide ning muidugi koos rannasasuva Bar de Beto'ga, kus internatsionaalsed võhikud unustamatu peo pidasid.

Muide, kuna interneti kiirus on paljulubav, võivad eelmise postituse alla kavandatud pildid homme sinna isegi jõuda. (Ta'endus - ja mo'ned joudsidki!)

Aga ärgem kiirustagem ajast ette. Homne sõjaplaan näeb kõigepealt ette rattalaenutust ning sukeldumist piirkondadesse, kus Footprint soovitab yldiselt kambakaua ringi liikuda, olevat turvalisem. Nii et eks näis.

Ahoi,

Koigepealt, tagantja'rele koikidele emadele loomulikult feliz dia de mamas!

Oleme, nagu intelligentne inimene aru voiks saada, Puerta Villamilis ehk siis Isla Isabela'l, Galapagosel.
Siinmail voib kohtuda kilpkonnade, iguaanide, booby'de, pelikanide, pingviinide, haide, raide, merilo'vide, hobuste, kanadalaste, fidzilaste, uus-meremaalaste, itaalaste jms issanda kirju loomaaia esindajatega.

Kui internetile va'hegi kiirust juurde tekib (tiigrihu''pe ei ole to'eso'na siia veel joudnud) ning meile viitsimist ja kuhjaga kannatlikkust, siis ilmuvad neist kohtumistest siia peagi ka mo'ned pildid.

Iguaanide yleka'ik

Tortuga Bay, neli inimest ja kolm pelikani kilomeetri peale

Sierra Negra, see must asi on vulkaanikraater, kinnitamata andmetel suuruselt maailma teine, igatahes yyratu

Meriiguaan poseerimas. taustaks Isla Isabela veel tyhjem rand kui Tortuga Bay

Bar de Beto, Isabela kuumim (ja ainus) rannaklubi, asub selle sinise o'o's na'htamatu asjanduse taga/vasakul.

Millega tegu, oskate vast isegi a'ra arvata.

Mo'ned veealused pildid ka. Galapagos on hea koht veealuste elukatega kohtumiseks. Juhul kui sukelduda oskad - vo'i ei karda ennast proovile panna:

Jajah, minaise.

Hammerhead shark (vasarhai) - paluks verd mitte vette niristada

White-tip shark, kui ma ei nyyd eksi

See konkr pilt on vist varem tehtud, aga selline see vaade oli..

¡Hola!

Elu on lill. Koik lennud sujusid justnagu nad pididki ning ning parast mitmekordset pagasi checkin'i ja kohustuslikku olut igas lennujaamas saabusime ta´na hommikul (kas toesti alles ta´na???) Quitosse, Ekuadori pealinna. Hoolimata Jako manamisest vottis Quito meid vastu ilusa paikselise ja sooja ilmaga. Gracias.

Tegime lennujaamas labi hispaania keele tuleristsed ning ei lainud palju aega, kui ollalaa, noudsime kokkulepitud hostelist el señor Jakot, kes paari sekundiga trepist alla kolistas, vaaga suur naeratus ette joonistatud. Ohspoiss, on Jako alles pruuniks latiinoks muutunud

Esimene pa'ev on olnud o'nnis. Metroo seisust nautivad trollid tervitavad meid la Cucaracha'ga ning paike yritab meie pea oma voimu na'idata. Asjata, oleme pugenud 25x kreemi taha. Pitsa ja olu on ausad, taksojuhid mitte niiva'ga. Vaike trip linna kohal mae otsas (kuni 3800m) annab esmakordselt tunda, et krt, see siin pole ikka merea'a'rne lauskmaa.

A proposito, kes ytles et Quito pole turvaline? Nt ta'na pole kyll midagi ta'helepanuva'a'rset juhtunud, kui valja arvata asjaolu, et meid ko'iki kolme ma'kerdati selja tagant mingi kreemiga a'ra (ilmselgelt lootes meie tahelepanu teisele juhtida) ning et el señor Jako fotoaparaat lahkus ajutiselt tema taskust, yhendades oma teekonna hoopis yhe vanadaami teekonnaga. Viisaka palumise peale kolis paguline loomulikult tema o'ige omaniku taskusse ilusti tagasi, no hay problem.

Homme lendame edasi. Praegu aga po'rutame gringode sekka (Mariscal Sucre'le) bailama.

Alar

HOI sobrad ja muud loomad

Esimene olu ja checkin on tehtud ning isegi see uus puutetundlik ekraan ei tundu enam nii hull.

Kui jumal annab, jouame ohtuks Madriidi ning Quito lennukile; jee.. Kes ei tea, kus see linn asub; habenegu silmad peast.

Pagasit on meik kaasas vist rekordvahe - seljakotid 6 ja 8 kg + ettenagelikult suht suur daypack. Elu on naidanud; et alla antava pagasiga jallekohtumise aeg ei ole teps mitte alati sinu otsustada.

Jargmised uudised CNN kanalilt; aeg tapsustamisel.

Totukuul