A Travellerspoint blog

May 2010

Rinjani!

semi-overcast 14 °C

Mõte Rinjani vallutamine teoks teha tuli mul siis, kui Indoneesia immigratsioonibürokraatid teatasid, et viisapikenduse kättesaamiseks kulub vähemalt 11 päeva (pluss 2 kohaletulekut). Ja seda hoolimata sellest, et olin suutnud neile esitada kõiki nõutavad dokumendid, muuhulgas kohaliku Bali sponsori ID kaardi koopia, sellesama kohaliku balilase poolt üle ametliku dokumendi staatust tõendava margi allkirjastatud garantiikirja ning indoneesiakeelse küllakutse, rääkimata väljalennupileti koopiast või juba passis oleva viisa koopiast. Minu lihtne turistiviisa, mille ma lolli peaga Kuala Lumpurist omale võtsin (lolli peaga, sest sain ainult 30 päeva), muutub pikenedes justkui nõiaväel sosial budaya viisaks ühes kogu selle jamaga. Oleks mul visa on arrival, pikendataks mu viisa teiseks kuuks ilma igasuguste garantiikirjadeta. Ja mispoolest saatkonna väljastatud turistiviisa halvem on kui lennujaamas käigu pealt ostetud? Uhh..

Hüva, hulk sekendamist paberitega ja vähemalt 11 päeva ootamist, sest ametnikel on tööd väga palju ning vahepeal tulevad kaks reedet järjest pühad ning kõik ametiasutused puhkavad usinasti. Puhkus.. Rinjani! Kõrgem veel kui Bali kõrgeim vulkaan Agung, mis mul Tulambenis olles pidevalt silma all oli. Ühesõnaga mis muud kui jälle suund Lomboki poole. Tee juba korra juba käidud ja teada. Vähemalt nii ma arvasin. Aga eks inimene arvab tihtilugu igasugu asju..

Esimene, küll veidi oodatud üllatus tabas mind Padang-Pai sadamas, kus lahked politseihärrad kõik motoriseeritud turistid kinni peavad ning rolleridokumente kontrollivad. No kui jumal pole mulle rahvusvahelist juhiluba andnud, vaid on piirdunud üksnes sellisega, mis kehtib terves Euroopa Liidus, mis siis saab? Sedakorda ei saanud muud, kui et 20000 ruupiat rändas härra mütsi alla ütleme... jootrahaks, ja tee laevale oli valla. Laeva peal osutusin ma ootamatult popiks poisiks ning nelja tundi ja mitu pildiseeriat hiljem laevalt maha veeredes kutsuti mind lausa kahele poole külla. No miks ka mitte, aega mul on, mõtlesin ma oma motorolleriga Gusmankile järgnedes.

Mataram. Õhtu bali kodus keset muslimilinna. Toad on suured, suhteliselt vähemöbleeritud, põrandad kahhelkividega kaetud, maja üks sein on midagi kaljulaadset, kust niriseb vett basseini. Avatud köögis on aukohal riisiaurutamise masin (on sel ka parem nimi?). Kohalikud söövad õhtust sõrmedega, mulle leiti samas ka kahvel ja lusikas. Õdesid-vendasid-onusid käis mind uudistamas ja oma kehva inglise keelt katsetamas rohkem kui ma meelde suutsin jätta. No eks neil oli ekstra põhjus mind kaeda, mida mina naiivitar kohe ära ei tabanud. Gusmank, muusikaõpetaja Denpasaris ja võistlusvideote pealt vaadates üldse mitte halb bali tantsu koreograaf, oli armastuseasjades nimelt tavapärasest erineva huviga. Ning õhtu kulgedes sai see mullegi oi kui selgeks. Üsna keeruline oli seejärel omakorda talle viisakalt selgeks teha, et ma ikka kohe tõesti poistest ei huvitu ning kohe tõesti ei taha temaga magada ja parem kui ta ei üritaks mind igal võimalusel paitada ja kallistada.

large_PICT0454.jpg

PICT0489-1.jpg

Osalemine Bali templiskäikudes Mataramis ning seejärel külas. Külaelu, see on tudiva vastsündinu ülevaatamine, teise hordi onude-vendade-õdedega tutvumine, kohaliku palmiveini limpsimine, kitarri saatel claptoni ja biitlite lugude laulmine, nescafe ja kukevõitlus – seda viimast vaadates jäin seekord mõtlema, et kui sarnane on see inimeste vaheliste konfliktidega, puhkevad eimillestki ning lahenedes on mõlemad kaotajad.

large_Rinjani_055.jpg

large_PICT0538.jpg
Hetke pärast on mõlemad surnud, võitja (must) marsib enne ümberkukkumist veel paarkümmend sekundit uhkelt ringi.

Aga tagasi Rinjani juurde. Külast naastes jätsin Mataramis pererahvaga kenasti hüvasti ning järgmine stopp oli Senggigi, kus Rinjani Trekking Club oli peale lühikest kauplemist nõus mind 1,1 miljoni ruupia (umbes 1500 krooni) eest kolmeks päevaks oma hoole alla võtma ja suurepärase treki organiseerima. 1,1 miljonit oli hind, mis just retkelt naasnud hollandi paar oli maksnud. Nemad olid kaksi ja mina olin üksi, kuid maksimalistina tundsin sellegipoolest, et vähemalt sada tuhat jäi lauale. Eks pakutud mulle sedasama trekki kuu aja eest 950 tuhande eest? Aga kui juba maksid, siis ole rahul ja ära hiljem nurise. Reaalsuses tähendas see, et giid pani mulle järgnevatel päevadel korduvalt südamele, et ma teistele ei mainiks, kui vähe ma maksin, eriti veel teiste firmade kundedele, kes võivad väga pahaseks saada, taibates, et ca 2,0 miljonit ei olegi tipphooaja eelne superhind. Ja siis on kõigil tuju rikutud. Ignorance is bless, nagu Matrixis öeldi.

Rinjani vallutamine algas suurepäraselt. Takso korjas mind kell viis hommikul pimedas Senggigis peale ning sõit läks Senaru poole, mis on üks kahest peamisest stardipunktist Rinjani põhjanõlval. Kui päike välja ilmus, tegin silmad lahti ja olingi kohal. Pannkook ja kohvi ning seejärel kolisime koos matkakaaslaste Lenka ja Wilfrediga (ka Hollandist) lahtise mikroveoauto kasti, ning sõit läks edasi Sembulani poole, sest sealt pidada parem olema tippu rünnata.

Tee plusad vaated igale poole, Rinjani ise tundus pilvedest paljas olles nii madal ja lame, et sinna võiks ju vabalt otsa joosta... Startisime teistest gruppidest mõnevõrra hiljem, kuna auto läks teepeal katki ning ootasime uut transporti. Aga pool kümme olime kenasti kand ja varvas astumas, läbi põldude ja väljade, vaikselt ülespoole.

large_Rinjani_065.jpg

large_Rinjani_066.jpg

large_Rinjani_076.jpg

Esimese päeva alguses olin ma oh kui kiire. Möödusin mitmetest trekkijatest, porteritest ning ootasin oma gruppi POS III juures. Loomulikult olid nemad otsustanud lõunatada juba POS II juures. Päeva teine pool möödub rahulikumas tempos mööda lõppematut mäenõlva üles vantsides ja vesteldes ühe ameeriklannast pankuriga sellistel teemadel nagu Eesti ja Ameerika erinevused, syndicated loans, jaapani pangad, project finance jne.

large_Rinjani_088.jpg

Äratus öösel kell pool kolm. Külm on. Kuna Lenka väidab, et on väga aeglane, lahkume laagrist esimestena. Taskulampide valgel edeneb tõus aeglaselt ning mäeharjale jõudes hakkab puhuma mitte just kuigi lõunamaine tuul. Tõus muutub järsuks ning maapind lahtiseks kruusaks, kus jalad alalõpmata tagasi libisevad. Pagana raske on. Teen iga paarikümne meetri järgi peatusi ning loodan, et järgmine tume küngas, mis kõikjallaiuvate pilvede vahelt aimub, ongi tipp. Tühjagi ta on. Rinjani on teate ikka päris kõrge mägi (üle 3700 meetri) ning meie laager oli kõigest 2600 peal. Hommikuvalguses jõuan siiski tippu. Esimesena.

large_Rinjani_092.jpg

large_Rinjani_096.jpg

large_Rinjani_099.jpg

large_Rinjani_104.jpg
Seda harja pidi yles saabki..

Teine Peale laagrisse tagasijõudmist ja hommikusööki algas lõputu laskumine väga järsust ja kivisest kraatrinõlvast järve poole. Uskuge mind, laskumine on palju raskem kui ülesronimine. Mitu tundi hiljem, kui ma oletasin, et Eestimaa ei saa niimoodi edasi kaevudes enam väga kaugel olla, hakkas veel vihma ka sadama. Täiuslik. Rada lookles nõlval edasi ja tagasi, üles ja alla, justkui olemata päris kindel, kus see järv ikka on. Lõunaks, kui jalad olid juba läbimärjad ja tuju ka ükskõik, jõudsime siiski kohale. Järv vulkaani sees on umbes 2000m kõrgusel ning järve sees omakorda asub teine (väike) tulemägi, mis on tõsiselt aktiivne ning mille tõttu ei tohi järve kaldal hetkel ööbida. Olime eelmisel õhtul näinud musta tuhapilve tõusmas kraatrist, kuulnud mäe raginat.. Erinevalt Gunung Baturist Balil, kus kaks turisti alles kuu aega tagasi surma said, ei ole siin juba paar aastat keegi siiski oma otsa leidnud.

large_Rinjani_108.jpg

Vulkaani soojusel on üks väga tore ja positiivne külg ka. Kuumaveeallikad!! Teate mis tunne on võtta peale kaheksat tundi üles-alla kõndimist kerges vihmas riidest lahti ning ronida kuumaveebasseini mõnulema?

large_Rinjani_121.jpg

Päeva lõpetas uuesti kraatriservale tõusmine, mis tegi päevatööks kokku siis üle tubli kümne tunni matkamist. Päev tundus nii pikk, et tihti tekkis tunne, et mäe tipus sai eile käidud..

large_Rinjani_137.jpg

Kolmas päev ja lõpumarss 2000m allapoole, läbi džungli. Poleks jalad katki ega kõht haige olnud, poleks midagi katki olnud. Uhh, hea et viimaks kohale jõudsin. Täiesti läbi.. Ühesõnaga, Rinjani trekk koos tipuga ei ole nõrkadele, aga emotsioonid on tõsiselt võimsad. Tehke järele, kes julgete!

Posted by Alar 20:04 Archived in Indonesia Comments (0)

Miks mehed surevad nooremalt kui naised?

sunny 34 °C

Elu on teatavasti ebaõiglane ja suures osas juhuslik. Aga mitte ainult. Miskipärast teevad mehed rohkem riskantseid valikuid, samas kui naised eelistavad turvalisust. Ma arvan, et mehed elavad siin ja täna ning ei väärtusta eriti elu pikkust. Või laiemalt võetuna midagi, mis saab toimuma kuskil umbmäärases kauges tulevikus.

Äkki see seletab, miks ma eile õhtul veendunult leidsin, et kõrvapõletiku vastu võetud paratsetamool ja antibiootikum ei sega üldse mind veel üht õlut tegemast ja õhtu tipuks ka magic mushroomi proovimast..

Neli tundi Mulholland Drive'i seltsis. Oh seda elu :)

Posted by Alar 00:53 Archived in Indonesia Comments (0)

Shutter island

To live as a monster or to die as a good man?

sunny 30 °C

Mida rohkem millestki teada, seda kergem olla vait olla. Või siis kui üldse midagi ei tea. Seetõttu ma juba pikemat aega nii vait ja vagusi olengi. Mitte laiskusest, eksole?

Hüva, jutt jäi pooleli sinnamaale, et sõitsin lennukiga Kuala Lumpurisse. KL on siis linn, kuhu mul on määratud korduvalt ja korduvalt sattuda ning mis minus erilist vaimustust ei tekita. Kõik kohad on täis kollaste kiivritega ehitajaid, linn on üks suur segu autoteedest ja ehitustõketest. Inimene tunneb end seal hästi ainult kas majaseinte või auto/rongiuste vahel.

Leidsin sedakorda ühe lipuplatsi kus väidetavalt britid 60ndal võimu kohalikele üle andsid.

Malaisia_027.jpg

Malaisia_028.jpg

Peale seda tekkis soov end hästi tunda, mistap rihtisin end jälle KLi ühte tuntumasse kaubanduskeskusesse KLCC Suria. Seesama noh kus need Petronase tornidki on. Kui kõik need hulgalised kauplused kõrvale jätta, mis enamasti ülehinnatud ja ülereklaamitud kaupa müütavad, siis on seal veel päris mõnus jahe foodcourt (kus tagasiteel sai koos Marisega vahelduseks odavat sushit maitstud), fotogalerii ja kobarkino. Et fotogaleriis oli parajasti kahe näituse vaheline aeg, polnud raske kino kasuks otsustada. Ning lõppeks, ma pole juba kuid kinos käinud, miks ka mitte.

Valisin ainsa pealtnäha normaalse filmi, pealtnäha Shining'u laadi õuduka, mis aga tegelikkuses osutus parajalt mõtteainet pakkuvaks tükiks. Scorsese „Shutter island“. Kes näinud see näinud. Praegu linki lisades muide märkasin, et Imdb järgi mahub film lausa aegade Top 250 sisse.

Mulle läks selle filmi temaatika korda. Asjad, mis kõrvalt või teisi vaadates tunduvad nii selged, muutuvad palju ähmasemaks ja hallimaks, kui oled nendega seotud ja tead neist ehk ka rohkem. Kriitika kohta käib see veel topelt. Niivõrd loomulik on näha end õigena. Või on see hoopis vastupidi, enda puudulikkuse ja valestitegemiste tunnistamine kahjustaks minapilti rohkem kui suudame taluda? Kui tegelikkus purustab meie illusiooni välismaailma või teiste inimeste osas, oleme pettunud ning sunnitud oma arvamust korrigeerima. Näeme maailma kirjusust, inimeste mitmekülgsust või muutlikkust ning õpime. Kuid enda, ma kahtlustan, elame pea kõik veidi illusoorses, paremas maailmas kui ilustamata tegelikkus, loomulikult seda endale teadvustamata.

Aga tagasi Malaisiasse. Kuala Lumpurist vedas mind ööbuss Malaisia idarannikule Kuala Besutisse, kust stardivad kiirpaadid Perhentiani saartele. Ja nii ma kell 9 hommikul läbi põlvini vee kahlates sellele väiksemale, päkkpäkkerite saarele saabusin..

Haa, ka siit ei ole mul teile ühtki vaatamisväärset pilti, kuigi mitte nii tahtlikult kui tookord Koh Lipel. Juhtus lihtsalt nii, ja nüüd ei jäägi teil muud üle kui ainult uskuda, et 77 äsjasündinut kilpkonnapoega, kes peost banaani näksavad ja väikses basseinis ringi sulberdavad, on ikka niii nunnud kui midagi üldse nunnu saab olla! Neli päeva läks lennates, päikest, saart, eesti keelt, ühe plätu vahetusseminekut härra tundmatuga - no on pätt, sest see ei saanud ju minu süü olla - ning loomulikult ka veealust maailma nautides. Mõtle, lähed snorgeldama ning avastad juba meetrises vees, et peale sinu ujub seal trobikond poolemeetrisi haipoegi ringi :) Ainult monitor lizardeid ma ei nautinud. Nad on sama jõledad (ja osad pea sama suured!) kui Komodo draakonid. Aga üldiselt käisid nad oma rada ning sahistasid peamiselt teeäärsetes põõsastes. Selline on Pulau Perhentian Kecil ehk tõlkes Väike Peatuspaiga Saar. Kes sinnakanti satub, võib seal julgelt mõned päevad varbaid leotada. Mõnus.

No ja hetkel olen tagasi Balil, kuigi mitte vist kauaks, sest see paganama saatkond Kuala Lumpuris andis mulle teksadest ja kingadest hoolimata kõigest ühekuulise viisa. Indoneesia bürokraatia ei ole just maailma parimate killast. Ma ei ole siin suurt fotokaga ringi vehkinud, aga illustratsiooniks olgu üks vaade mu bungalow ukse kõrvalt (enamasti küll ei muud kui hunnik pilvi):

large_Malaisia_018.jpg
Agungi tulemägi, viimati pildus kive 1963ndal.

Muide, täna on Eestis tähtis päev, selgub euro tulek. Siin on ka tähtis päev, Gulangan tseremoonia päev. Kohalike surnud esivanemad ning üks tähtsamat sorti jumal tulevda maad külastama, hea võitu kurja üle tähistama. Kogu Bali valmistas eile ohvrikingitusi ning palvetab täna pool päeva templites. Minu jaoks hea päev rannikut mööda Amlapurasse sõitmiseks ja vaadete nautimiseks, teed peaks tühjad olema. Roller, millega ma siin vahepeal pisikese kõksu tegin, ootabki juba, millal saab mulle rohkem kasulik olla kui 200m kaugusele kohalikku poodi sõitmisel.

Posted by Alar 20:00 Archived in Malaysia Comments (0)

(Entries 1 - 3 of 3) Page [1]