June 2010

Jogjast lahkudes sai täis kolm kuud Indoneesias ehk umbes kolm korda rohkem kui ma eales arvanud oleks, et selles riigis elan. Niipaljukest me siis oma tulevikku ette näemegi. Yogyakarta-Bandungi rongipiletit ostes muigasin, kujutades ette äsja riiki saabunud lääne turisti, kes sedasama teha tahaks. Aia. Valjuhääldist röögatatakse midagi indoneesia keeles. Ja kui sa ei tea, et see tähendas number 463 viienda kassa juurde, võid jäädagi oma järge ootama. Kena kohaliku kombe kohaselt tuleb enne pileti ostmist täita indoneesiakeelne blankett, kuhu peab muuhulgas märkima rongi nime, mille leiad indoneesiakeelselt stendilt ootesaali teisest nurgast. Muide, hiljem Jakartas valuutat vahetades (oli nimelt veidi dollareid tarvis) oli veel huvitavam juhtum. Seal tuli teada anda, kus hotellis valuutat vahetada soovija peatub. Ma ei jäänud võlgu ja kirjutasin suurelt Sheraton. Mine tea, äkki saab niiviisi parema kursi ja teeninduse?

Bandungi jõudes korjas üks vaene aga lõbus couchsurfer mu rongijaamast peale ja hea oli. See ei ole linn, see on uskumatu labürint! Kõik tänavad on maksimaalset pooleteistrea laiused, õhtuti pimedad, auklikud nagu juust ning kõverad nagu.. nagu.. igatahes väga kõverad ja käänulised. Avalikku transporti markeerivad angkot'id ehk meie mõistes marsruuttakso laadsed mikrobussid. Kõik yksteisega äravahetamiseni sarnased, nii et jumal ise teab mille järgi kohalikud aru saavad, mis suunas järgmine tuututav angkot parajasti sõitmas on.

Ega ma eriti Bandungi ennast pea näinudki, sest kogu mu aeg möödus kas vulkaaniserval või jõeäärsel riisipõllul matkates või siis õhtuti kuskil linnaäärses mäetipus teed juues ja kohalikega maast ja ilmast rääkides. Riisimutta sattusime – sattusid siis mina, kohalikud tudengid Ilman ja Pandu, britt Joe ja veel yks kohalik tegelane – niimoodi, et sõitsime tee peal lõbusaid mõtte- ja kaardimänge mängides angkotiga linnast välja üht imekena juga vaatama, kuid rada viimase juurde oli hiljutise maalihke tõttu suletud. Jama lugu. Nokkisime veidi nina, vaatasime ahvidega tõtt ja hakkasime siis hoopis ylesvoolu liikuma ja peagi olimegi jalgupidi kord mudas, kord jõepõhjas. Mõistlikum oli plätud kaenlasse võtta ja paljajalu edasi rühkida. Loodus siin igatahes lokkab ja vett jagub kõikjale. Visadust kroonis edu, sest viimaks jõudsime teise nautimistväärt joa juurde, kuhu usun et vaid vähesed on välja vedanud.

Bandungi kohaliku vulkaani kohta ei viitsi ma aga suurt rääkida, see oli üks haisuhunnik. Mis vulkaan see ka on, kus on võimalik bussiga kraatriservale sõita, nii et iga viimane kui laiskvorstist turist saab seal toitu pugida ja putkades šopata? Päh.

Jakartast seevastu õhkas peaaegu et tsivilisatsiooni. Korruptsiooni tõttu pooleli jäänud skytrain projekti sambad, ilmatumad pilvelõhkujad, tohutud šopping mallid suurte kümnekorruseliste parklatega.. Elu k-eebki siin peamiselt konditsioneeritud õhuga ostukeskustes. Muide, „tantsivad purskkaevud“ on vaatamist väärt, ma pole sellist veevärki enne näinud. Kahjuks ei mäleta enam, millises ostukeskuses see on, selle peate ise välja uurima.

Jakartas proovisin ära duriani jäätise ja vaatasin kuidas hollandlased omal ajal siin Batavias bossasid. Nojah. Üks öö kutsetega pidu kohalikus ööklubis (asus kus mujal kui ostukeskuses), teine õhtu erapidu basseini serval. Ja oligi aeg Indoneesiast lahkuda.

Lennujaamas ostsin raamatu, mis muutis mu maailma.

Pa'ris imelik tunne on ja'lle turist olla, soita takso ja bussiga, selle asemel et omaenda motorolleriga mugavalt sihile jouda. Reisia'revus ja uute paikade uudistamisevo'lu on tagasi.

Viimased kuus p'eva olen olnud Yogyakartas voi siis lyhemalt Jogjas. Denpasarist siia saamine ei olnud mingi probleem, tyhine 15h bussisoitu, mida ilmestas paikeseloojangu aegne praamisoit Balilt Jaavale. Otsustasin Jaava yhe suurema tombenumbri, Bromo, vahele ja'tta. Jaagu jeepidega kraatriservale soit teistele.

Jogja tervitas mind bussijuhi arusaamatu ilmega, kui ta taipas, et ma tahaks monda bussijaama jouda. Eiei, buss nagu vist ei l'hegi yhtegi bussijaama, vaid viskab reisijad niisama kuskil t'navatel maha? Halloo. Well, igatahes yhel hetkel, kui mulle tundus et olen VIST enamv'hem kesklinna l'histel - Jogja on nimelt l'binisti yhe-kahekordsete majade linn - otsustasin, et oki, see ta'navanurk on samahea kui moni teine. Ja seal ma siis olin, kell seitse hommikul (tegelikult kell kuus, Jaaval on teine aeg kui Balil). Koheselt ryndas mind hulk becakijuhte, kellest yhega ma olude sunnil kaupa tegin. Becak on yks kiviaegne transpordivahend, sisuliselt iga hetk kokkuvariseda a'hvardav kolmerattaline jalgrattariks'a. Juht kyll ei teadnud, kus minu soovitud Langensari ta'nav kyll asub, aga r''kis teatud ma'a'ral inglise keelt, mis on siin Jaaval ikka ysna kova sona. Ja kuigi me liikusime stabiilselt umbes kiirustava jalak'ija tempoga, mul kiiret polnud ning pikapeale joudsime t'iesti oigele aadressile. Voila, au ja kiitus couchsurferitele.

Kui enamus rahvast tuleb Jogjasse studeerima voi templeid kaema, siis minu esmane eesm'rk oli kohalikega sulgpalli m'ngida. Ja o'nn oli minu poolel, sest sulgpallitreener kellega ma suhtlesin, oli oma toopostilt Zagrebist just tagasi Jogjasse joudnud ning oli heameelega nous soidutama mind nii l'himasse sulgpallipoodi kui hiljem ka vaga kohalikku laadi sulgpallihalli. Puhas room, ma ytlen teile, moistmatutele, kes sulgpalli ilu ja volu ei moista! Mis sest et need ma'ngukohad meenutasid v'limuselt garaazi, kus yhes kyljes on pargitud mootorrattad, po'rand on dus's'iruumi sobivatest kahhelkividest ning teises nurgas va'ljapa'a'su juures tommatakse ma'ngu vahele hoolsalt suitsu. Mis sest et sulgpallid on nii aeglased et isegi ta'ie rauaga pekstes on taha v'lja lo'o'misega probleeme. Mis sest et ma pole sisuliselt neli kuud m'nginud ning roostes mis roostes. Sulgpall ruulib sellest koigest hoolimata. Mo'nus.

Jogjas ja selle ümbruses ringi vaadates satub varem või hiljem Prambanani templite juurde. Tegu on vanade hindu templitega, mis on kantud UNESCO maailmakultuuri pärandi nimekirja. Jaa, Jaava oli kunagi sõbralikult kooseksisteeriv hinduistlik-budistlik piirkond, araabiakeelselt röökivad mošeed ehitati siia hiljem. Teel Prambanani õnnestus mul koos ühe hollandi paariga järele proovida ka teine kohalik transpordiime – andung. Andungi näol on tegu hobukaarikuga, mille juht tunneb end maanteel autode vahel vangerdades märksa kindlamini kui selles reisijad. Reis bussipeatusest templite sissepääsuni oli siiski väga lühike, kilomeeter ehk, nii et karmi eelarvega päkkpäkkerid võivad templiteni vabalt ka jala minna. Sissepääsu juures tunned end hetkeks paratamatult valge klassi esindajana, sel imelihtsal põhjusel et Indoneesia ametivõimud suvatsevad välismaalastelt umbes 10x kallimat piletit küsida, võrreldes kohalikega. Aga vaatame asja positiivsest küljest – hinna sees on tass tasuta kohvi ja ukse avamine.

Ja templid ise? Otsustades indoneesia gruppide käitumise järgi, oli külaline Euroopast kaugelt kõige huvipakkuvam atraktsioon, mis vajas hoolsat ülespildistamist nii sõbrannaga, lastega, kogu perega jne jne. Päev kuulsusena, heh. Hüva, miks ma aga Prambananist üldse kirjutan, on asjaolu, et veidi maad sellest kärast eemal asub vana budistlik Sewu tempel, mis jääb suuruselt alla ainult Borobudurile (kui ma nüüd ei eksi, siis sama valitseja tellitud). Kompleks on maavärinates küll tugevasti kannatada saanud ja alles restaureerimisel, kuid pakub imeväärselt vaikset paika istumiseks, kuulamiseks ja järelemõtlemiseks. Ümberringi ei ühtki inimest. Milleks mulle veel Borobudur..

Tagasi linna. Ühel õhtul, kui mu ajutises kodus oli tualetiukse vahele pugenud ja tudengite seas furoori tekitanud madu kenasti välja kangutatud, külastasin Kratoni ehk sultanipalee ümbrust. See on üleüldine õhtune kogunemiskoht. Ja tõesti on tore istematil istuda, rondet (kohalik ingverijook) juua ja juttu vesta. Kratoni juures keset platsi on kaks väga suurt ja vana puud. Nende vahelt tuleb kinnisilmi läbi jalutada. Kes seda suudab, on legendi järgi puhta südamega. Tundub imelihtne? Ainult tundub. Minul näiteks õnnestus mitte viltu kõndimine alles teisel katsel.

Ühel teisel õhtul sattusin Stanleyiga kaasa jalutades kohalike kristlaste filmiõhtule, mis toimus väga indoneesialikult, st ilmatuma aeglusega. Kõigepealt kogunetakse ja oodatakse. Siis oodatakse veel veidi, niisama. Ning kui siis selgub, et esialgne DVD ei tööta ja tuleb minna uue järele, ei tehta sellest mingit numbrit. Aega ju on, mõeldakse näkse näksides ja juttu ajades. Ingliskeelse Prince of Persia asemel ilmus lõpuks seinale üks indoneesiakeelsete subtiitritega tai õudusfilm.Ojahh. Kristlased. Film kuigi palju dialoogi ei sisaldanud, küll aga ohtralt igasugust lima, värisevaid kaadreid, verd ja pahatahtlikke vaime. Kristlased olid filmi vaadates väga kombekad, vajutades harvade suudluste või muidu kallistusi sisaldavate stseenide ajal forward nuppu. Mis tekitas minus küsimuse, miks vägivald on aktsepteeritav, seks aga mitte? Mida rohkem ma mõtlen, seda laiemalt tundub see nii olevat. Aga miks?

Aegajalt on lihtsalt hädavajalik teha päev või paar mitte midagi. Eriti pikal reisil olles. Mina valisin selleks mittemidagitegemise kohaks Kuta - ja palun seda mitte seda segi ajada Bali Kutaga -, mis on üks unine kaluriküla Lomboki saare lõunarannikul. Absoluutselt sobiv koht, sest ega siin ei olegi suurt midagi teha.

Siin on kena pikad tühjad rannakaared (vähemalt siis, kui parajasti mõõn ei ole), üksikud surfarid nautimas väidetavalt maailmatasemel murdlaineid, vaikne külarahvas oma kohalike vutiklubidega üksteiselt mõõtu võtmas ning aegajalt kohtab ka teisi olesklejaid, kes on siia sattunud ega oska üldse seletada, mida nad siin õigupoolest teevad. Lihtsalt on.

Külaelu kesksed tegelased - kitsed, koerad jm lojused. Veised seekord pildile ei mahtunud.

Kuta rand mõõnaajal, siis kui vesi otsustab kuhugi ära voolata.

See on siis, kuidas nüüd öeldagi, Kuta peatänav

Mõned on öelnud, et Kuta Lombok on pilguheit Balile kakskümmend aastat tagasi. Eks seal oma uba ole, kuigi Lombok päris Bali väiksem kaksikvend ka ei ole. Ikka selgelt teine kultuur ja olemine. Kuid tunnetus, et elu on naturaalne ning ei keerle küllasattunud turisti ümber, annab Kutale kahtlemata ligitõmbava õhustiku.

Mawuni rand, 7 km Kutast lääne poole, suurepärane koht päev otsa varjus lugemiseks.