By this Author: sagen

Üks võhikutest on nüüd suundunud pikemale reisule ja selle kohta võib lähemalt lugeda siit:

ensalamanca.blogspot.com

Kohtumiseni!

Mul on hea meel teatada, et kuuldused minu surmast on olulisel määral liialdatud ja Alari mure oli täiesti asjatu - oleks ta blogimise asemel hotellist läbi astunud, oleks leidnud mu salakaubana Hiina veetud õlut ja mandariine manustamas ja puhkamas reisust kahekorruselises rongis.

Justnimelt salakaubana tuleb ühe riigi kahe süsteemi vahel toidukaupa vedada, sest ausõna, turistile jääb see üks riik (jumal tänatud!) küll veel päris märkamatuks. Hongkongi pensioneerunud politseiohvitser, kellega laupäeval hommikust sõin (kesksest bisnisareast põiktänava jagu eemal, 14 HKD; 100 meetrit eemal võis süüa sama toitu ka 140 HKD eest), väitis, et ehkki süsteem on jäänud samaks, on süsteemi teostavad inimesed 100% välja vahetatud. Siiski on alust uskuda, et pigem muutub peagi Hiina HK nägu, kui vastupidi. Olen ma siin muide maininud, et pole näinud ühtki riiki, kus oleks enam tasulisi teid kui Hiinas? Igasugune elementaarne liiklus on seal maksustatud. Kommunism on aga kõike kattev dekoratsioon - kaelarättidega marssivad lapsed, kõikjal lehvivad punaloosungid. Viimastest meeldejäävaim oli tõmmatud lennujaama seinale, oli kaunistatud tuttidega ja teatas suurte kollaste ladina tähtede ja hieroglüüfidega, et 1. maist 2007 on kehtimas uued eeskirjad vedelike veoks käsipagasis. Hurra, hurra, hurra!

Macau on kõige absurdsem koht, kus vibinud olen, seal valdas pidevalt tahtmine end näpistada, et kontrollida, kas tegu pole absurdiunenäoga. Selline asi ei ole lihtsalt võimalik! Esiteks, tundub, et oled sattunud Vahemereäärsesse linnakesse ja selles linnakeses on miskipärast väga suur Hiinalinn. Lausa nii suur, et kõik inimesed räägivad hiina keelt, ehkki samas on absoluutselt kõik sildid ka portugalikeelsed. Teiseks, kasiinod! Kui seda poleks näinud, siis ei usuks. Neid on palju, uskumatult palju ja need on tohutult suured, veidramast veidrama interjööri ja eksterjööriga ja vilguvad sellistes tuledes, millesarnaseid ma varem ettegi polnud osanud kujutada. Nt, kasiino Grand Lisboa kujutab endast umbes 25 korruselist hiidananassi, mille kogu pind on kaetud tuledega, millest üha ja üha moodustub uusi kujundeid nii arvukal hulgal, et need ei kordu vähemalt viie minuti jooksul kordagi. Sisedisain on nagu hobuse unenägu. Kujutan ette, et ühe sellise kasiino kujundamine võiks olla iga disaineri unistus ja ainus võimalus teoastada oma haigeimadki fantaasiad - kokku võib panna kõike, mis aga iganes pähe tuleb, peaasi, et säraks.

HK on aga nüüd mu lemmiklinn. Iga linnaplaneerija tuleks saata sinna koolitusele, kuidas vältida suurlinnas liiklusprobleeme. Vastus on imelihtne - vaja on ideaalset ühistransporti - HK-s on eraautosid vähe, kesklinnas pea üldse mitte. Liigeldakse kahekordsete trammide, busside, metroo (vaidetavalt maailma parim), eri liiki rongide, laevade, välieskalaatorite (muuhulgas maailma pikim), liikuvate kõnniteedega, vahel ka taksodega, maa ja vee all ja tänavate kohal õhus. Kõik on tohutult efektiivne, mugav, puhas, kiire, täpne ja üliodav.

Maja, nagu see, kus elasime, ei oleks ma ka osanud ette kujutada. Tegu oli u 30 kordse tõelise peletisega, mille koridorides olid trellid ja ringi askeldasid kõige kahtlasemad tegelased. Hosteli check inn oli käekotimüügipunktis, liftidesse minekut organiseerisid mundrimehed, iga lift peatus vaid 5 korruse tagant. Aga tuba ise oli ok, sugugi mitte nii väike, nagu olime kujutlenud ja mahutas ka kapikese, kus oli kemps ja dušš.

HK on erinevate võimaluste linn. Nagu mainisin, võib 100 meetri raaduses hommikusöögi hind vabalt 10, aga ka 30 korda erineda. Majad on eranditult kitsad ja pööraselt kõrged. Kas teie teadsite, et 80% HK-st on tegelikult rohelised mäed? Maailmalinna city kõrval on vanem linnaosa, kus müüakse kõige uskumatumat toidukraami - mõni kuivatatud konnapea teile? Või äkki mõni uss? Või härjakara? Või mõni kilo kurat-teab-mis-jäledalt-haisevat-kuivatatud-närakat? Jalutasin terve laupäeva ringi, sõitsin trammiga, jõin õlut ja sõin elu parimat india toitu.

Nii vähe jõudsime seda imelist linna näha, olen kindel, et sinna (nahu ka Bangkoki), tuleb tagasi pöörduda.

Viimase aasta jooksul külastatud paikadest on HK ainus, kuhu kujutleksin end mõneks ajaks elama, ehkki suvel on sealsed klimaatilised tingimused küll talumatud. Praegu polnud viga, sooja oli umbes 18 Celsiuse järgi, päeva päikese käes oli päris palav.

Üks ebameeldiv juhtum leidis ka HK-s aset, selle võib liigitada ka blondiini juhtumiseks. Nimelt leidsin kauplusest imekena pikavarrukalise kampsuni. Ostsin ära, sain pakendis variandi. Ei hakanud üle tsekkima, mis kilesse pakit' oli. Tulemus - rongis kampsunit selga vedades ilmnesid sellel lühikesed varrukad olevat.

Kodu tervitas meid märgade, valge lögaga tänavatega ja sissesadava laega.

Kokkuvõttes oli tegu ühe erakordselt hurmava reisiga. Ma ei mäleta periodi elust, kus mu aju nii korralikult puhastaud oleks olnud. Sinna puhtusse jõudsid hakata tekkima aga ka uued mõtted. Kolm nädalat on just paras aeg reisiks - jõuab harjuda, jõuab välja lülituda, jõuab mõtelda, jõuab koguda energiat ja viimaks juba heal meeel koju tulla.

Hiina tagasi ei läheks (muuks kui transfeeriks), Taisse ja HK aga kindlasti.

Viimaks esitan siia väikese bilansi reisi jookul toimunud muutustest võhikute materiaalses seisus.

Meie juurest lahkusid reisi kestel ettehoiatamata:

1 kaamera (Canon PS 640. Ega keegi pole juhtunud Macau bussist nr 3A leidma?)
150 fotot Hiinast.
1 Šveitsi nuga (Li jõe ääres?)
1 mobiiltelefon (Siemens. Tema lahkumise üle on suur rõõm, samas oli see kõige müstilisem kadumisjuhtum.)
1 käekell (Phi Phi saarel, leidja võib jätta endale.)
1 juukseklamber (-"-)
1 rühm aluspesu (?)
1 Sõjaväe Langevarju Klubi pusa kirjaga Voitka (?)

Poolte kokkuleppel lahkusid pärast pikaajalist teenistust:

2 paari plätusid
1 ketsid (erakordselt ausa ja väärika teenistuse järel)
2 pluusi

Meiega liitusid reisi kestel muhulgas järgmised uued kaaslased:

1 kaamera
100 fotot Taist, HK-st, Macaust
1 foto Hiinast
1 käekell "Diesel"
2 lampi
1 ülikond
1 rügement särke
4 paari jalanõusid
2 mantlit
1 PADI tunnistus
2 kuldset päevitust
2 head tuju

Kuulmiseni uutel reisidel!

To'si ta on, oleme jo'udnud Phi Phi saarele India ookeanis. O'igupoolest on tegu kahe kaljusaarega, mille vahele on otsustanud kerkida kitsuke liivaluide, millele siis pea kogu siinne turismindus asunud on. Saarel vohab vilgas ehitustegevus (teadagi, miks; kes ei ma'leta, kuugeldagu); yleo'o' oli meiegi resordi (ehk eestikeeli ka'mpingla) va'ravasse transporditud isekallutaja ja kopp ja igasugune mo'istlik teerada ha'vitatud. (Muide, saarel pole ainsatki autotatavat teed, kogu transport ka'ib paatidel.) Uusi suuremo'o'tmelisi bambuskorve nimega bangalo, kerkib nagu riisikaid vihmasel sygisel.

Oma esimese o'o' saarel peatusime ka yhes taolises punutud karbis.Sisustuseks vaid voodi, moskiitovo'rk (auguga) lambitoru ja tuulik. Kuna aga otse uksetaga vohas mainitud o'o'bimisala laiendustegevus, siis haises seal va'ljakannatamatult mootorio'li jarele ja yldse ei olnud see ase kuigi meeldiv. Odav oli ta sinder kyll, loppkkuvo'ttes maksis 0 eeku ;-) Teisel paeval leidsime aga juba peenema elamise- puust ja puha, isikliku dushiga ja haisuvaba. Samas varitseb koduteel oht kookospa'hkliga tabat' saada.

Tegelikult lo'hnab see saar ha'sti (kui just pikasabaliste paatide mehed ringi ei potsuta)- okaspuud, lilled ja o'o'levkoid.

Ilus on siin, va'ga ilus ja soe. Ja inimesed on ko'ik nii ilusad ja head :-) Pilte praegu ei na'ita juhet pole.

Muud:

Alar on eilsest sertifitseeritud openwater diver.

Mina ha'a'letasin, hulpides koos kahe kauni a' 45 kg kaaluva taiga keset avamerd (30 m ko'rge kaljusein ko'rval ei tule saarena minu arvates arvesse), mo'o'duvat paati.

Iisraeli turistid on sama tyytud kui Indaski (vt sisseaknnet Pushkarist lahkumisest). Nt selle arvuti klaver po'o'rdub iga hetk jonnakalt heebraekeelseks.

So'lmisin kontrakti yhe taiga aastaks ajaks naha vahetamiseks. Kuidas parajaks lo'igartakse-o'mmeldakse, veel ei tea.

Perekond Voitkadest yks vo'i teine on tutvunud muuhulgas ja'rgmiste elukatega: ahvid, haid, merekilpkonnad, meremadud, kaheksajalad, merita'hed, barrakuudad, triibulised kalad, ta'pilised kalad, mitmeva'rvilised kalad, yheva'rvilised kalad, ogadega kalad, ogadeta kalad, sajajalgsed (tutvus mo'nevo'rra liiga la'hedane).

Kaks gekot ajasid yksteist mo'o'da haiglaseina taga, kui yks Voitkadest iseenesele operatsiooni la'bi viis nelja arsti uudishimulike pilkude all (ei ole po'hjust muretseda, oleme harrastuskirurgid) .

Tai (ja eriti Hiina) ro'ivakaupluste kylastamine viib ka oma kehast parimal arvamusel oleva la'a'ne naise varem vo'i hiljem arvamusele, et ta on jo'ehobu. Kuidas kyll Alar endale 2 paari pykse siit saarelt suutis osta, on mulle mo'istatus.

Vahepeal oleme v'henenud pagasi ja elu-tervisega maandunud Taimaa pealinnas. Esimesed kolm tundi m;;dusid lennujaams viisasabas oodates, kuna meie lennuk oli nii m]nusasti sabunud umbes 10 minutit p'rast [ht Indiamaa ]hus\idukit. Peael meid ei tahtnud keegi viisat.

T'na v'ltisime p'ris edukat Bangkoki suurlinlikust - s]itsime kanalitel kuhu inimesed on endale kanajalgadel aiamajakesed p[stitanud, j]ime kilekotti [mber valatud Pepsit (v'ga popp joogianum siin), tegime m'lufotosid uskumatutest templikolmpleksidest, kuna pole end veel kaubanduskeskusse uue kaamerapoisi j'rele vedanud (damn, teades, mis on Macau, oleks k[ll arvanud, et selal meid teisiti paljaks varastatakse), vaatasime taide [ldrahvalikku meelelahutust- hiidstaadionile tuldi suurte seltskondadega, asuti n'rima vorsti ja lennutama igas suuruses ja tegumoes lohesi.

N[[d vast linnapeale l'llama :-)

Muide, Macau on tegelikult h'sti s[mpaatne- p'rast Hiinat n'ib portugali keel ju suisa emakeelena!

Hm, ma ei teadnudki, et va exploreri menyyd on n6ndaviisi pahe kulunud. Nimelt on siin massinas kogu vark seadistatud mandariinile ja ilmneb, et pole problemi! Klaveri seadistasin englisele ja arvan, et enamat oleks hetkel palju tahta.

Hiinamaa... Esamapilgul rabas ta mind just oma kontrastsuses teisele suurele Aasia maale, kus oleme
hiljuti olnud. Nii puhas! Eriti rabas puhtus Guangzou keskvaksalis. Viimatimainit vaksal oli muidugi tapselt nii nagu kirjeldet/ nagu oleks just just yks superstaar oma esinemist lopetamas ja teine alustamas. Mingi valemiga avastadsime aga margatava shortcuti turvakontrollis ja sees me olimegi. Jaamas sees pileteid ei myyda. leis\dsime piletimyygitadi nr 52 (annab teatavat aimdust jaama suurusest), tal valmis kirjutatud lipik jkahvanagidele-tadi nr 14. Tadi nr 14 oskas head inglisit!!!!!! Uskumatu!
Yldiselt on kelega siin nii, et toesti, kohati naib eesti keel olema efektiivsem kui english,. Olgu kiidetud see inime, kes hiina keele vestmikud helsingi lenujaama myyki v6ttis ja meie lendu lausda 3 tundi edasi lykkas, nii et meil kyllalt aega oli endale see soetada (ja muidugi veelgi enamgi aega, millega midagi nii kasulikku peale hakata ei osanud). Ja siis veel olgu kiidetud hiinlaste eriline ja arusaamatu lahkus, mistottu nad on araabia numbrid kasutusele votnud.
Saime piletid samaks paevaks Guilini- 2 klass, k6vad istmed, ylemine nari. 11 h. Oijah.
Raudteetrandsport siin on eraldi kirjeldamsit vaart. Jaamas piletist ostes ei oelda sulle mitte teed, kust rong valjub,vaid ootesaali. Ootesalis siis on yks tadi ruuporiga, kes roogib yhel kaunil hetkel, mil sinu seltskond kuhugi suunas jooksma peab hakkama.Hiinlaste ettekujutus jarjekorrast on sumisev mesilasparv, mille liikmed taiesti seoatamatus jarjestuses teensut tarbivad (setottu on nt jaamades pandud pysti tarad, kuhu inimesed mahuvad tapselt yksteise taha seisma ja lihtsalt peavd niiviisi jarjekorra moodustama) niisiis see summ tormab mingi uklse poole. Hasti, jalitame neid!
Rong ise osutus mill;ekski India omaga taiesti vorreldamatuks. Restoranvagun! Valged linad-padjad-tekid 2. klassis.Kovast istmest oli ikka asi ysna kaugel. Krapist lasti aina roomsameelst muusikat ja uudist ja nii alga me 11 h retk. Rong muide oli kitsaim, mida olen elus nainud. Sinna mahtus 2 m pikk nari ja siis jai ruumi veel pool meetrit, see oligi kogu rongi labimoot. Eesti omad on ikka oma kova metri laiemad.

Nii et esimese oo yle Hiinas justkui kurta ei saaks, kui valja jatta see, et me toeesti veel ei olnud harjunud Eesti aja jargi 14-01 magama. Aga eks harjub.

Peagi aga hakkas aeg, mida koge paremini iseloomustab: ma soon midagi, mul pole orna aimugi, mis see on ja parem, ei tahagi teada!

Just praegu tsekisin sonaraamatut ja sain teada, et esmesel paevalk toitusime angerjast, mis oli aga se pikk usiilaadne asi, mida ma eile oosel yh raha eest tanavalt ostsin, pole aimugi. Igatahes, oli pool meetrit pikk ja krompsus hamba all.

Aga tanane reis yangzou umbrusse... Eino, taitsa Parahiina! Seda teed, misamooda me velodel veeresme voiks nimetada ka peenravaheks- hei, tule siit, kartula ja peedi vahel, ara sinna porganisse keera! ahpeal kohtasime yht onu, kes meid tte naitamise nime all bambuslodjal soidutas (maabusime muide otse kanalas, hiljem marssisime labi yhe kanalauda restorani- nii et sinna siis WHO hoiatused linnuturgude mittekylastamisest Kagu-Aasias).

Tere, armsad lugejad!

Holi ajaks p6genesime meie alalhoidlike ja pisut sotsifoobsete inimestana siis loodusparki, mis oli yks igati vahva ettev6tmine. Vurasime p@ev otsa ringi britiaegsetel velodel, mis vastupidiselt me klartustele p@eva l6puni koos pysisid. Kahjuks j@id pyytonid, keda Alar otsis (ja mina nii v@ga ei otsinud) ja hiidkilpsid n2gemata, igasugu s6ralisi/sulelisi kohtasime aga suurel hulgal.

Nyyd aga oleme Jaipuris, roosas linnas. S6itsime siia kuus tundi imetabase delux bussiga (kes teavad, need teavad) ja juba on pilet seitsmendaks selle kuu p@evaks samasugusele riisatpuule liini Jaipur Delhi taskus. Taskus on aga ka teine pilet- hilis6htusele seansile kinno. Film pajatab teekonnast kihlusest abieluni, kestus kolm tundi (vaheajaga). Sinna nyyd t6ttangi.

Namaste!

Maarja
Jaipur, 05.03.2007, kl 20.45

Täna on olnud imeline päev.

Hommikuseks ergutavaks võimlemisharjutuseks külastasin uhkes üksinduses Ajmeri, moslemilinna, mille ligidal püha Pushkari küla ühes järvega pikutab. Retke eesmärk-saada raha tagasi rongipiletitelt, millest Pushkari kasuks loobusime. Ülesanne osutus oodatust lihtsamaks, üllataval kombel osutus täidtavaks aga ka teine ülesanne, mis Alari kanda jäi- saada tagasi välismaa konsultandilt 200 kohalikku raha, mis bussipileteid ostes talle eile kogemata rohkem olime maksnud. Oma väite kinniuseks meil igasugu tõendid puudusid, kuid nagu juba ütlesin, Alar ületas oma veenmisvõimega hindu reisikonsultandi.

Jägmiseks võtsin Ayurveda massazhi poolele kehale, see oli lihtsalt taevalik. Teenus oli erakordne selle poolest, et kasutati siin haruldast lady to lady meetodit. Üldiselt on massöörid karvased mehenässid ja ei poole ega terve keha massazh pruugi seetõttu lõplikult nauditav olla.

Massazhi järel lendles mu ülemine kehapool tükk maad kõrgemal alumisest (ja ma ei olnud siis ega ole ka nüüd special lassit joonud). Võtsin läänliku puhvee-eine (siin pakutakse iga nurga peal imehääd lääne kööki, eriti popid on itaalia road).

Seejärel suundusime aegamisi, shoppamispeatusi tehes ühe hotellini, kus lunastasim endale 50 kohaliku raha eest basseini- ja aiapileti. Sulistasime, võtsime päikest ja mulistasime kõrtest fantat ja lassit (ikka seda tavalist, seekord vist ananassi oma).

Sel õhtul vaatasime päikese loojumist ja tulede süütamist ühest katuserestoranist (viimaseid on siin igal sammul, üks mõnusam kui teine), eile ronisime selleks tarbeks läänpoolse templimäe otsa (Pushkaris ja selle külje all on üle 500 templi, 2 neist mäetipus, kumbki pühendatud ühele Brahma naistest. Ghatte, muide, on tillukese järve ümber 50).

Linn ise on pisut teise rütmiga kui oli Laksmanjhula Rishikeshis, st new agei ega joogat siin eriti ei harrastata. Küll aga hingab seegi hindude püha linn tugevalt hipilikus laadis, olles jällegi paik, kuhu läänlased end pikemaks ajaks unustada võivad.

Muide, mõned kohas siin saab osta ka alkoholivaba õlut.

Ja veel, lubasin soovitada meie hotelli Baba postkontori lähedal (mitte segi ajada Sai Baba, Baba Sai, ja veel mõne Babaga. Hea koha nime kasutuselevõtt on Indias populaarne äriidee, kusjuures iga mees väidab, et just tema asutus see original on). Aga hotell oli hoolimata esialgsest igasuguse veevoolu lakkamisest (hetkel, mil me mõlemad korraga, vee kokkuhoiu huvides, seebisena mittetöötava dushi asemel kraani all kössitasime) ning lubatud sooja vee jäämisestki kadunuks, vahva päkkpäkkerite äraolemiskoht, kus ametliku tsekk inni tegime koos tsekk audiga ja millel on mõnus rullpadjal lösutamisresto koos vesipiibuga esimesel korrusel ja loomulikult kena katuseresto. Loomulikult ka "best pizza in the town".

Nonii, siin olla reklaamitud, et j'argmisena kirjutan mina, kuidas meil on l'ainud.
India loodus on imetabane ja puhkust m'agedes ja Rishikeshis soovitan kindlasti.

Meie tegime kahe p'aeva jooksul vahva paadimatka Gangese k'arestikke m'ooda ja sulberdasime m'onusasti pyhas j'oes, otsime looduspargis vantse ja ka leidsime nad (terve pere!) ja tatsasime ojakese kallast m''da m'akke. Kokkuv'ottes- super aeg.

Aga ei ole maailmas kohutavamat, j'aledamat, jubedamat kui India linnad. Neist tahaks 'ara samal sekundil, kui neisse saabud.
PS Delhis pakub p'a'aster'ongast Lodi Garden New Delhis, see on superkena!

oli tänahommikune pommuudis

Lennuk väljub 50 minuti pärst. Joome kallist õlut, reisiärevus on levendunud.
Eesti on ikka meelivalt arvutiseernud.

Eks näis, kuna järgmse sisekadne teeme.

Tallinn- lauspilvisus, lumesadu. Kerge fliisi ja tennistega oli päris veider olla.