Malaysia

Mida rohkem millestki teada, seda kergem olla vait olla. Või siis kui üldse midagi ei tea. Seetõttu ma juba pikemat aega nii vait ja vagusi olengi. Mitte laiskusest, eksole?

Hüva, jutt jäi pooleli sinnamaale, et sõitsin lennukiga Kuala Lumpurisse. KL on siis linn, kuhu mul on määratud korduvalt ja korduvalt sattuda ning mis minus erilist vaimustust ei tekita. Kõik kohad on täis kollaste kiivritega ehitajaid, linn on üks suur segu autoteedest ja ehitustõketest. Inimene tunneb end seal hästi ainult kas majaseinte või auto/rongiuste vahel.

Leidsin sedakorda ühe lipuplatsi kus väidetavalt britid 60ndal võimu kohalikele üle andsid.

Peale seda tekkis soov end hästi tunda, mistap rihtisin end jälle KLi ühte tuntumasse kaubanduskeskusesse KLCC Suria. Seesama noh kus need Petronase tornidki on. Kui kõik need hulgalised kauplused kõrvale jätta, mis enamasti ülehinnatud ja ülereklaamitud kaupa müütavad, siis on seal veel päris mõnus jahe foodcourt (kus tagasiteel sai koos Marisega vahelduseks odavat sushit maitstud), fotogalerii ja kobarkino. Et fotogaleriis oli parajasti kahe näituse vaheline aeg, polnud raske kino kasuks otsustada. Ning lõppeks, ma pole juba kuid kinos käinud, miks ka mitte.

Valisin ainsa pealtnäha normaalse filmi, pealtnäha Shining'u laadi õuduka, mis aga tegelikkuses osutus parajalt mõtteainet pakkuvaks tükiks. Scorsese „Shutter island“. Kes näinud see näinud. Praegu linki lisades muide märkasin, et Imdb järgi mahub film lausa aegade Top 250 sisse.

Mulle läks selle filmi temaatika korda. Asjad, mis kõrvalt või teisi vaadates tunduvad nii selged, muutuvad palju ähmasemaks ja hallimaks, kui oled nendega seotud ja tead neist ehk ka rohkem. Kriitika kohta käib see veel topelt. Niivõrd loomulik on näha end õigena. Või on see hoopis vastupidi, enda puudulikkuse ja valestitegemiste tunnistamine kahjustaks minapilti rohkem kui suudame taluda? Kui tegelikkus purustab meie illusiooni välismaailma või teiste inimeste osas, oleme pettunud ning sunnitud oma arvamust korrigeerima. Näeme maailma kirjusust, inimeste mitmekülgsust või muutlikkust ning õpime. Kuid enda, ma kahtlustan, elame pea kõik veidi illusoorses, paremas maailmas kui ilustamata tegelikkus, loomulikult seda endale teadvustamata.

Aga tagasi Malaisiasse. Kuala Lumpurist vedas mind ööbuss Malaisia idarannikule Kuala Besutisse, kust stardivad kiirpaadid Perhentiani saartele. Ja nii ma kell 9 hommikul läbi põlvini vee kahlates sellele väiksemale, päkkpäkkerite saarele saabusin..

Haa, ka siit ei ole mul teile ühtki vaatamisväärset pilti, kuigi mitte nii tahtlikult kui tookord Koh Lipel. Juhtus lihtsalt nii, ja nüüd ei jäägi teil muud üle kui ainult uskuda, et 77 äsjasündinut kilpkonnapoega, kes peost banaani näksavad ja väikses basseinis ringi sulberdavad, on ikka niii nunnud kui midagi üldse nunnu saab olla! Neli päeva läks lennates, päikest, saart, eesti keelt, ühe plätu vahetusseminekut härra tundmatuga - no on pätt, sest see ei saanud ju minu süü olla - ning loomulikult ka veealust maailma nautides. Mõtle, lähed snorgeldama ning avastad juba meetrises vees, et peale sinu ujub seal trobikond poolemeetrisi haipoegi ringi Ainult monitor lizardeid ma ei nautinud. Nad on sama jõledad (ja osad pea sama suured!) kui Komodo draakonid. Aga üldiselt käisid nad oma rada ning sahistasid peamiselt teeäärsetes põõsastes. Selline on Pulau Perhentian Kecil ehk tõlkes Väike Peatuspaiga Saar. Kes sinnakanti satub, võib seal julgelt mõned päevad varbaid leotada. Mõnus.

No ja hetkel olen tagasi Balil, kuigi mitte vist kauaks, sest see paganama saatkond Kuala Lumpuris andis mulle teksadest ja kingadest hoolimata kõigest ühekuulise viisa. Indoneesia bürokraatia ei ole just maailma parimate killast. Ma ei ole siin suurt fotokaga ringi vehkinud, aga illustratsiooniks olgu üks vaade mu bungalow ukse kõrvalt (enamasti küll ei muud kui hunnik pilvi):

Agungi tulemägi, viimati pildus kive 1963ndal.

Muide, täna on Eestis tähtis päev, selgub euro tulek. Siin on ka tähtis päev, Gulangan tseremoonia päev. Kohalike surnud esivanemad ning üks tähtsamat sorti jumal tulevda maad külastama, hea võitu kurja üle tähistama. Kogu Bali valmistas eile ohvrikingitusi ning palvetab täna pool päeva templites. Minu jaoks hea päev rannikut mööda Amlapurasse sõitmiseks ja vaadete nautimiseks, teed peaks tühjad olema. Roller, millega ma siin vahepeal pisikese kõksu tegin, ootabki juba, millal saab mulle rohkem kasulik olla kui 200m kaugusele kohalikku poodi sõitmisel.

Peale 24000km läbimist lendaval vaibal avastasin end teiselt poolt maakera, vat selliselt paradiisisaarelt.

[

Jalutad rannast vette ja umbes vööni vees olles, jalad ikka veel mõnusas liivases põhjas, tead, et järgmise sammuga astud üle 700m püstloodis seina sügavikku. Ning kui pea vette pista, näed peagi järjekordset laiska pooleteistmeetrist kilpkonna ringi uitamas. Enamasti ma olingi seal pea vee all, barrakuudade ja kilpkonnade seltsis, muide.

Sellelt saarelt tõi paat mind tagasi teisele, veidi suuremale saarele. No ikka päris suurele. Maailmas suuruselt kolmandale saarele (ma olen üsna kindel et te ei tea, mis see suuruselt teine on). Siin oli mul sõjaplaan vallutada ümbruskonna kõrgeim mäetipp, umbes 4100meetrine Kinabalu mägi.

Tee sinna nägi välja järgmine.

Kõndisin pool ööd ja pool päeva mööda lõppematut mäenõlva. Jõudsin 3300m peale, enne kui õnn pöördus ja ma olin sunnitud tagasi alla tulema, kuigi jõudu veel jagus. Viiv hiljem jätsin lõplikult hüvasti ühe inimesega, kellest ma kunagi väga hoolisin ja kellest mul nüüd vaid kahju on. Elu imelised keerdkäigud, mis kindlasti millekski head on. Kuid see suur saar ei ole minu paik.

Panin silmad kinni ja ärkasin hoopis teises riigis.

Olen vist siin seda motet ennegi valjendanud, et paevad pole vennad.

Alles eile olin mures ning hommikulgi veel pahur, et Ipohis lausa kolm tundi Butterworthi bussi ootama pidin, kuid mis loeb see praegu? Ei midagi. Olen Georgetownis, Penangi saarel. Tegelikult juba 4 tunni parast siit lahkumas. Ning asi pole seekord selles et ei suudaks pikalt paigal pysida voi Penang huvitav poleks. Lihtsalt reis on loppemas ning vajan paikest ja totaalset valjalylitust. Ning Bangkokki joudmine vajab samuti klaarimist.

Georgetown ja Penangi saare siinpoolne ots on tormlev, elav linn. Soidad oosel labi linna, mootorratta tagaistmel, seljakott seljas ning kiiver tagurpidi peas ja naudid tundmatuid, sooja niiskust ohkavaid tanavaid. Hiljem Angiga koos tema sobra hiinlase juures kylas olles teed juua, juttu puhuda, dhamma peale moelda. Pole ammu teinud, kuigi peaks. Rahulikkuse ylemlikkuse tajumine.

Tanud paljudele - Angile, Ericule, Timile, Jamesile jt. Et kes need veel on? Okei. Ang on ylienergeetiline couchsurfer, kirjutab randajatest raamatut. Tai chi meister ning peab hiinlasele kohaselt 5 a'ri korraga. Moistagi mangib raha peale mahjongi. Tim - vanemat sorti tegelane Manchesterist, kes on kolmveerand maakera rattal labi vandanud. Kuni Iraanis onnetus juhtus. Hetkel jalle terve, vana rahu ise. James - noor itaallane Giovanni, kes elas mitu aastat Filipiinidel ning Indoneesias, praegu peatub juba teist kuud Angi sobra juures (CS'er). Eric - akupunktuuri oppinud ameeriklane, naeb valja nagu kaua Indias elanud hollandlane. Ta ongi just 5 kuud seal ringi ra'nnanud. Kavatseb kas siin, Singapuris voi Indoneesias asja juurde oppida ning ka tood teha.

Randajaid siin jatkub.

Paikeselise Pangkori saare rannal uneledes tundub elu vaga ilus. Kuid teatavasti saab koik ilus kord otsa. Olles vahetanud Briti tytarlastega oma natuke melanhoolse Kureishi novellikogu marksa vesisema "Thousand Spendid Suns"i vastu, mis jutustab naiste elust Afganistaanis, asusun mone paeva eest teele Cameron Highlandsi. Vahepeatus Ipohis, kohaliku noore hiinlase Kiani juures. Kahjuks olin tol ohtul kohale joudes liiga vasinud, et pikka seltskondlikku vestlust pidada. Aga hiina kodu naeb ikka hoopis teistmoodi valja kui malai oma. Einoh, neli Toyota maasturit maja ees..

Ipohi raudteejaam. Tartule eeskujuks, voimis
Muide pange ta'hele Malaisia lippu, mis on pildile jaanud - neid lehvib siin koikjal, pysti ja pikali.

Hommikul loobusin Kiani KList saabunud soprade pakkumisest nendega Penangi soita ning astusin koos paari sakslaste ja sveitslastega Cameron Highlandsi bussile. Tanah Rata vottis meid vastu oodatult jahedama ilmaga, kuid mitteoodatult udu ja lauspilvisusega, mis andis selgelt moista, et vihma tibutab siin lahipaevil pidevalt. Proovisin ka trekkimist, kuid ma'gede kaldenurk ning esimesed libastumised juba kivisel no turistirajal teel Robinsoni joani veensid mind, et omapai ei ole see kuigi moistlik ettevotmine. Ning kui mae otsast vaade niikuinii puudub, siis mis sest raffleesiast ikka vahtida. Kogu Singapur oli Raffles'i nimelisi kohti ta'is. Ja vihm ei ole ausona minu sober. Kypses otsus votta hommikul motoroller ning soita ohtul edasi.

Tegelikult ei ole see Cameron Highlands, vaid Penang. Aga umbes selline na'gi Tanah Rata ymbrus va'lja.

Aga on ka helgemaid vaatepilte. See lilleke siin on Tai kuninga synnipaeva auks.

Motoroller osutus lahemal silmitsemisel miskiseks vo'rrisarnaseks abimootoriga jalgrattaks. Toeliselt halb uudis tabas mind siiski hoopis mobiili kaudu, mille olin peale head india toitu korraks sisse lylitanud. Urgent! AirAsia has cancelled your flight from HatYai to Bangkok. Wtf? Asi on selgitamisel, aga midagi head see just ei to'ota. Seepeale lasin tahtmatult dzinni pudelist valja, vottes selle vagagi okei guesthouse'i baarist esimese o'lle ning asetades selle majaesiste sohvade juures laua peale.. Ysna peagi avastasin end kirju pundi pa'kkpa'kkeritega keset spontaalselt pystipandud piraadipidu, maasikasigar na'pus.

Ja nyyd tagasi saartele paremat o'nne otsima.

Linnad on toredad kyll, aga puhkusel olles vaid korraks. Naiteks Kuala Lumpurisse ei plaaninud ma yldse sisse po'igata, kuid teaduparast me ainult arvame, et elu meie enda teha on. Singapur on juba parem koht. Ja ikkagi, patareisid laetakse mere aares, taaso'ppides mittemidagitegemise rasket kunsti.

Olen teist pa'eva Pulau Pangkoril - see on siis saarel, kui sa kohe aru ei saanud -, Kuala Lumpurist tyki maad pohja pool, kus pa'ike on kuum ning vesi justkui kannab sind ise. Siia saamine oli vaga lihtne, kui Singapur-Johor Bahru bussisoit valja arvata. Hilise tipptunni ajal on Singapuri Malaisiaga yhendav sild ning selle eellugu tihedasti autosid tais pargitud. Peamine lo'bu seisneb aga koigi oma pakkidega 2x bussist maha ronimises, piirikontrolli la'bimises ning siis uue bussi ootamises-leidmises, kuhu peale ronida. Maisaa siiamaani aru, millisesse sappa ma oleksin pidanud seisma, aga noh, edasi ma sain. Voib mudiugi kysida, mis yldse JB'sse minna, saab ju ka otse Singapuri ja tagasi (piirikontrollist see muide ei paasta). Aga sel lihtsal pohjusel, et Singapurist bussipiletit ostes tuleb maksta sama summa Singapuri dollarites, mis Malaisiast ostes ringgitites. Valuutade ta'pseid kursierinevusi voite omaette tudeerida. Mina kalkuleerin koik rusikareegliga kroonidesse (1 ringgit 3 krooni) voi eurodesse (2 singapuri dollarit yks euro).

Mida siin saarel teha, peale varvaste sulistamise ning enda pa'ikese ka'es praadimise? Ega vaga palju ei ole, peale mittemidagitegemise, aga no na'iteks: eile votsin kajaki ning uhtisin sellega siinsamas korvalolevale Korallisaarele snorgeldama. Uuh, hea oli jalle vee all ringi uudistada, kuigi ega need korallid siin hingematvalt kaunid just ei olnud.

Korallisaar.

Ohtuti saab jalgida nahkhiirte lendu ning olut libistades motiskleda selle yhe, miks on Teluk Nipahi rannas (just seal ma tapselt olen) olut myygil vaid yhesainsas poes ning mitteyheski soogikohas. Kui teate, o'elge mullegi.

Ta'na rentisin motorolleri, oppisin 1-2-3 sellega soitma ning tegin seejarel kogu saarele tiiru peale. Vasakpoolne liiklus, 20% tousud-langused ning pimedad dzunglikurvid tegid selle ringraja algaja motosportlase jaoks ysna huvitavaks.

Loomulikult on hollandlased 17ndal sajandil ka Pangkorile yhe fordivareme poetanud. Selle nn fordi ees paistab yks lugematutest roosadest takso-minibussidest, millega turiste saare peal ringi soidutatakse.

Hiina templeid leidub ka vist koikjal Malaisias. Sellesamuse juures oli isegi miniversioon hiina myyrist.

...

Tous tuleb, seda on lainete kasvavast myhinast kuulda. Ohtu jouab. Lopetan kiiresti pimeneval rannal kiikudes veel Kureishi novelli. On aeg minna sooma.

No tere ja'lle.

Tegelikult olen juba otsapidi Singapuris aga kuna siiapoole tulles sai tehtud paevane peatus Melakas, siis koigepealt paar sona sellest. Pa'rast KL mos'eede loputuid o'iseid jorinaid oli Melaka va'ga bra peatuspaik, voib siiakanti reisijatele soojalt soovitada. Melaka on umbes 15. sajandil targanud keskus, mis kais Portugali, Hollandi, Briti ning kohalike sultanite voimu all kaest katte, kuni lopuks kaotas kaubandusliku ta'htsuse Singapurile jt linnadele. Tegu on muide ka World Heritage Site'iga. Igatahes jattis linn mulje parajast Paabeli pesast. Moseed, kirikud, hiina templid, tao templid jne. Rahvas ka sama kirju. Soogikohtadest ei hakka parem ra'a'kimagi.

Tahvel Hollandi fordis oleva vana kiriku varemetes

Mina Melaka sultani aias. Muide fengshui ta'hendab ilmselgesti lihtsalt magede varjus voolavat jahedat vett..

Ikka siinsamas aias.

Melakas yle hulga aja jalle olut pruukides, seda siis kohalikust Anchorist teadatundud Kilkenny'ini, oli monus ja'lgida turistide ning muidurahva pyhapa'evasi tegemisi. Teate, ausona ei oleks osanud arvata, aga hiinlased tantsivad paris hasti cha-cha-chad. Ning karaoked lauavad nad ka, noh kui mitte hasti siis vahemalt igasuguse lava- ja publikuhirmuta. O'htul blokeeriti siin Jonker Walk ning moned teised Hiinalinna ta'navad autode jaoks a'ra (meenutab veidi Kreetat) ning pandi pysti suur karaokelava + mustmiljon pudipadipoodi ja soogikohta. Elu kaib siinmail ta'navatel.

Jonker Walk ja karaokelava

Kohalikud tuktukisellid on nagu vananevad modellid, ehtides oma soiduriistu kunstlillede jms.

Ahjaa, kohalike baba-nonyade ehk siis hiinlaste ja malaide segurahva kokakunst ning a'rivaist on viimase peal. Kui istud maha ning tellid chicken ball rice, siis ega sulle ei oelda, et sorry, see on meil juba otsas. Ega juba mahaistunud (loe:kinnipyytud) klienti saa minema lasta. Tuuakse lihtsalt chicken rice. Okei, tosiselt hea chilli-ingveri curry andis koik andeks.

Sedakorda ta'nud siis Samile ja Jillianile Sotimaalt, kellega Melakas toreda paeva veetsime. Samuti meditsiinitudengile Semanthale Malaisiast. Semantha laulis Geographer Cafes karaoket, niiviisi et me kolmekesi ei suutnud kuidagi otsustada, kas ta ikka laulab ise voi tuleb kogu see lugu lindilt. Selgus et ei tulnud lindilt. Ning palgaline ta ka ei olnud, niisama kais aegajalt seal laulmas. Jumal on monedele ikka annet andnud, eksole. Ning eks see olnud Semantha teene, et ma yhel hetke avastasin end viieaastase malaisia tu'drukuga tantsu vihtumas.

Ah, mis ma ikka heietan, loodetavasti jouavad pildid peagi yles ..

Vahepeal on mul heameel ta"nada ko'iki, kes on mind sel reisil viisil ehk teisel aidanud. Aita"h! NImeliselt olgu siinkohal a"ra nimetatud kaunitarid Maris ja Ellu, kes olid lahkelt valmis mind lennujaama toimetama; lo'una-aafrika pa'ritolu hollandlasest pooljuut Lucien, kes mulle poolt oma voodist pakkus; va'rviliseks ta"toveeritud itaallased Paulo ja Valeria, kes mind kiirelt KL massitranspordi peensustesse pyhendasid ning lopuks kohalik noor malaislanna Emilia, kellega koos ma KLi baarides kolasin (ning kelle juures ka o"o"bisin).

Emilia

Koos linna peal tuuritamas

Ta"namata ja"a"vad Helsingi lennujaam, kus internet maksab 12x rohkem kui tehniliselt justkui va'hearenenud KLis ning Une-Mati, kes mind juba teist o"o"d ignoreeris. Esimene oli siis Helsingi-Peking lennukis.

Muide, ta"nase pa"eva naelaks oli hotelli personali veenmine, et mul on tarvis yhte tuppa sisse saada, kuigi mul polnud kaasas yhtki dokumenti, ammugi siis mingit ametlikku seost selle toaga. Hakkama sain. Korralik pediku"u"r, ehkki samuti vajalik, ei pa"a"senud sellele ettevo'tmisele la"hedalegi.

Head pedukyyri sai siis KL Chinatownis, mis iseenesest ei erine yhestki teisest senikohatud hiinalinnast.

Heips,

Room teatada et hoolimata portsust kasutamata lennupiletitest tegin siiski oige otsuse mitte oodata Bangkoki lennujaama taasavamist. Ning tyhja ka sellest et otselennu asemel Hongkongi tuli minna labi Pekingi. Kohale ma ju joudsin. Kuala Lumpuri siis. Eile oosel kell 1:30. Ega ma ool ja paeval enam suurt vahet ei teinud.

Veel suurem room oli sellest, et selgus, et seljakott oli ka kogu reisi truult kaasa teinud ning LP info (LP ostsin Hongkongist) oli vananenud ning viimane buss ei olnudki lennujaamast vehkat teinud. See vedas mind 9 kohaliku ringgiti eest kenasti KL Sentrali. Sealt votsin vaikesest kauplemise peale ikkagi ylemakstud takso ning soitsin Peninsula Residence'i. Kus elab tegelane nimega Lucien Wilk. Tema juures oobisingi. Hommikul laksin sealsamas oobinud itaalia reisusellidest paariga monusasti katusel olevasse basseini mulistama .. mm.. kadestage

Vaade katusebasseinist

Petronase tornid on ara nahtud. Ha'hh, ytleks. (Okei, galeriis oli v huvitav protreeforonaitus.) Hetkel elusalt ja tervelt Little Indias, ta'navalt kostmas teadagi mis sorti muusika. No eks vaatame veel. Palav on siin kyll.