Võhikud võõrsil

Päike on loojunud, gongid templites vaikinud, eesti fondid klaviatuuril paigas - on aeg kirjutada.

Reis siia kulges justnagu juba rutiinselt, öise rongiga Ajmeri. Sealt võtsime, st meid võeti, rikša peale ning juba olimegi bussijaamas ning miskise kohaliku bussi peal, mis lubas meid Pushkari toimetada.

Et oleme öö jooksul ikka jupp maad lõuna ja lääne poole liikunud, sai aru sellest, et tänavate kondasid peale haigutamaajavate lehmade ja kitsede ka paar pesakonda vöödilisi sigu ning mõned vankritega kaamelid, kes minu arvates suuruselt elevandile alla ei jää.

Pushkar ise jättis meile suisa niivõrd hea mulje, et otsustasime reisiplaani ringi teha ning veeta siin yhe asemel kaks päeva. Meid ei suutnud takistada ei pealetykkivad preestrid ega krt teab kelle sitahunnik, kuhu ma just sandaalist vabastanud jala suutsin asetada. Kõigest sellest hoolimata olime valmis vaevaga soetatud Jodhpur-Jaisalmer rongipiletist loobuma, et vaid olla siin veel yks päev.

Mida me päikeseküllases Pushkaris need 2 päeva täpsemalt tegime, lubas Maarja teile pikalt ja põhjalikult seletada. Et te ikka aru saaksite ning kadedusest roheliseks läheksite. Vihjan vaid niipalju, et alguses turtsuv Maarja sulas ajapikku suisa nii yles, et oli vabatahtlikult valmis yhele jõnglasele 10 ruupiat andma. (Kutsusin ta mõistusele tagasi ning jõnks sai 5Rs).

Head Vabariigi aastapäeva, sõbrad.

Maarja lühikõnele lisaks mainiksin, et mäed on Indias raudselt omaette reisi väärt. Enamus Lääne inimesi peatus või kavatses sealkandis peatuda mitte päevi, vaid nädalaid ja kuid. Kes kavandas mitmenädalast trekkingut kõrgemal mägedes, kes mootorrattatuuri, kes oli seal jooga ja vaimse täiustumise pärast. Ning hooaeg on alles algamas.

Rishikesh, täpsemalt Laksmanjhula (mõned kilomeetrid ylesvoolu), on parajalt new-age'lik koht, kus rippsillal tolgendavad ahvid, templites, ashram'ides ja tänavatel aga omapärane rahvas, kelle hulgas suhteliselt palju Indiaga kohanenud välismaalasi. Sinna rangelt taimetoidulisse kanti jõudes varuge vähemalt 3-4 päeva.

Meie oma napi kahe päevaga tegime, nagu öeldud, raftingu Gangesel ning hommikuse safari Rajaji rahvuspargis, kus tõepoolest õnnestus teiste hulgas ka metsikute elevantidega tõtt vahtida. Tõtt öelda on nad väga halli värvi ning näevad ülirahulikud ja õnnelikud välja, isegi see võhkadega tegelane, keda autojuht miskipärast kogu aeg kartis

Rishikeshist lahkumiseks ning Haridwari jõudmiseks rakendasime juba tavakohast täppisjõudmist, mis praktikas tähendab juba liikumahakanud bussi kinnipidamist rikšast lehvitamise kaudu. Mõjub 100%.

Haridwari saabusime veidi enne loojangut, mis andis meile rahulikult aega rattarikša võimeid proovida ning veidi ka turul ringi jalutada. Seejärel suundusime Gangese äärde, kus algas igaõhtune riitus, mis oli huvitav elamus, kõige oma rahvahulga ning gongilöömise, hindikeelse palvetamise ning tulukeste ujutamisega. Hindude jaoks on Haridwar püha linn, elu andja Ganges väljub seal mägedest.

Mõne tunni pärast aga astume rongile, mis viib meid hommikuks Ajmeri. Eks näis, mis edasi saab. Igatahes kes soovib meid siin trehvata, saab seda tn teha 27.02-02.03 Jaisalmeris, Thari kõrbes.

Alar, 24.02.2007

Delhi, Paharganj

Nonii, siin olla reklaamitud, et j'argmisena kirjutan mina, kuidas meil on l'ainud.
India loodus on imetabane ja puhkust m'agedes ja Rishikeshis soovitan kindlasti.

Meie tegime kahe p'aeva jooksul vahva paadimatka Gangese k'arestikke m'ooda ja sulberdasime m'onusasti pyhas j'oes, otsime looduspargis vantse ja ka leidsime nad (terve pere!) ja tatsasime ojakese kallast m''da m'akke. Kokkuv'ottes- super aeg.

Aga ei ole maailmas kohutavamat, j'aledamat, jubedamat kui India linnad. Neist tahaks 'ara samal sekundil, kui neisse saabud.
PS Delhis pakub p'a'aster'ongast Lodi Garden New Delhis, see on superkena!

Ühesõnaga, meil on soe ja mõnus olla.

Isegi Maarja käis täna ülirahuloleva ilmega ringi. Küllap vaevub ta selle põhjusi siin ka lähiajal kirjeldama. Seniks side lõpp.

Muideks, homme on varajane äratus - kl 6.00 tuleb juba vormis olla.

Jätame esimese ehk juba eilse päeva vahele ning siirdume õhtusse, mil Voitkad ilusti-kenasti Mussoorie Expressi peale ronisid, et veel enne kukke ja koitu Haridwaris maha astuda. Loomulikult nad seda ei teinud, ammugi siis mitte varavalgel.

Nimelt hakkas meis pisitasa idanema mõttekurat, et Dehradun kui India raudtee ja seega kogu tsivilisatsiooni piir on palju parem peatuspunkt. Oodatav kuri ilm päkkpäkkereid ei heiduta ning nii ostsimegi rongist röövhinnaga (90Rs, kui ma ei eksi) lisapiletid Dehraduni ning nautisime und, kohvi ja udust India hommikut kella kümneni välja, mil rong tühise kahetunnise hilinemisega pärale jõudis.

Rough Guide Dehraduni kaarti ei sisalda, mis aga ei kõigutanud meie usku leida tee kesklinna Clock Toweri juurde ning kuskil sealkandis ka üks mõnus continental hommiksöök. Tee kesklinna me leidsime, kuid mida aeg edasi, seda aeglasemaks jäi meie samm. Nimelt olid kõik ettejäänud söögikohad kinni. Lõpuks tõdesime, et vastikutel väikestel rikšajuhtidel oli siiski õigus, kui nad üritasid meid veenda, et täna on election day ja everything is closed.

Susi söögu seda India demokraatiat, mis sättis miskised valimised justkui tähistama meie saabumist Uttaranchali osariiki. Valimisnimekirjade tuules lehvimise jälgimine meie pettumust ei leevendanud, küll tegi seda aga bussisõit Mussooriesse.

Dehradunist Mussooriesse on 34km, kuid viimane asub peaaegu 2km kõrgemal, nii et võite ise ette kujutada bussisõitu serpentiinidel India moodi. Meie hommikusöök oleks tn läinud sama teed mis läksid 2 Maarja poolt ärasöödud banaani.

Ilusas ning keskpäevaselt soojas Mussoories veetsime täpselt kaks tundi Mallil jalutades ja Gun Hilli Himaalaja vaateid uudistades (mäletate - kõik kohad on suletud). Praktiseerisides endalegi üllatuseks jaapanlaste just-in-time logistikat, astusime seejärel bussidele täpselt enne nende väljumist, jõudes nõndaviisi juba mõnetunnise raputamisega pühasse Rishikeshi.

Aga sellest juba järgmine kord. D´ööd.

Alar, kell 22:43.

Namaskar,

India on meid neelanud.

Lennureis oli puhas nauding, erinevate mitteto'o'tavate pagasilintide vahel jooksmine niisamuti. Ning kuigi meie meelekindus korraks vankuma lo'i, kui selgus, et taksot vastu ei tule ning yleyldse ei tea meie guesthouse meie bronnist midagi, saime hakkama.

Pre-paid taxi maksis 280 Rs tegelikult 300, sest unustasin tagasi ku"sida). Rivi viimane juht passis otse kassa juures ning rebis meid oma autosse, kui seda liikuvat kasti nii vo'ib nimetada. Minu arvates tegi aktivistist juht Delhile oma 2-3 tiiru peale, enne kui meid eriti jubedatesse ja mahaj'etud getodesse viis. "Paharganj big place".

See, kuidas me kl 3 o'o'sel ottpimedas o'ige meetrilaiuse ko'rvalta'nava ning selle tagumise sopi nurga tagant oma o'o'maja yles leidsime, ja'a'gu pa'kkpa'kkerite ametisaladuseks.

Edasised plaanid - 3 pa'eva Hardwaris/Rishikeshis, siis ja'lle Delhi ja vabariigi aastapa'evaks peaksime o'udma Ajmeri. Muideks, rongipiletite hankimine New Delhi Stationist on ta"nava yletamisega vo'rreldes lapsema'ng.

oli tänahommikune pommuudis

Lennuk väljub 50 minuti pärst. Joome kallist õlut, reisiärevus on levendunud.
Eesti on ikka meelivalt arvutiseernud.

Eks näis, kuna järgmse sisekadne teeme.

Tallinn- lauspilvisus, lumesadu. Kerge fliisi ja tennistega oli päris veider olla.

Minu lähim reisikaaslane on see paksuke ja lüheldane vanamees, kes seisab käed puusas; Alarit saadab aga see sale hele neiu.
Kokku on kolmes kotis pagasit 20 kilo- 8+8+4.
Möödunud tundide jooksul on nii mõndagi kotist välja heidetud, mõndagi aga salamahti juurde pakitud. Igatahes, 11 kilo pealt sain kolm kilo alla.

Nüüd tudile.

kes India geograafiaga suuremat kursis pole, saavad meie liikumist jälgida ka blogi map'i kaudu. Kõik muidugi eeldusel, et kohalik internet ulatub otsapidi Eestini ning et meil on tervist ja viitsimist üldse midagi öelda/kirjutada. Elame, näeme.